Kokkuleppes märgitakse, et arheoloogiapärand on kollektiivse mälu allikas ning ajaloolise ja teadusliku uurimistöö vahend: eelmiste ajajärkude inimtegevuse jälgede kaitsmise ja uurimisega saame uusi teadmisi inimese elu, tegemiste ja kultuuri kohta.

Eesti ühines 1996. aastal Malta konventsiooniga, millega kinnitati arheoloogilise kultuuripärandi väärtustamist ning võeti kohustus seda hoida ja kaitsta.

Rohkem kui 6600 arheoloogiamälestist

Eestis on muinsuskaitse all üle 6600 arheoloogiamälestise, millest enamik asub maal, osa aga linnades ja veekogudes.

Esindatud on eri ajastute elu-, matmis- ja pühapaigad (nt asulakohad, linnused, kalmed, ohvri- ja hiiekohad), samuti majandustegevusega (nt muistsed põllud, rauasulatuskohad) ja transpordivõrguga seotud kohad (nt teekatked, sillad, sadamakohad jms). Ka paljudes ehitismälestistes (kirikutes, linnustes, mõisates) ja muinsuskaitsealadel (kesk- ja varauusaegsetes linnasüdametes) on säilinud spetsiifilist pärandit – kultuurkihte ja ehitiste jäänuseid, mida on võimalik uurida vaid arheoloogiliste meetoditega.
Arheoloogiapärand on maaomanikule talutav kaasteeline, sest vajab vähe hooldust ja enamiku mälestiste alal saab jätkata senist maakasutust – pidada karja, harida põldu, kasvatada metsa –, kuna need ei lõhu arheoloogilisi kultuurkihte rohkem, kui seda juba aastasadade jooksul sama tegevusega tehtud on.

Peamine mälestiste kaitse printsiip on nn pööratavuse põhimõte – lubatud on tegevused, mille puhul on võimalik mälestise endine olukord taastada. Arheoloogiamälestiste puhul peavad kõik leiud ja pinnasekihid oma kohale jääma kuni nende uurimiseni arheoloogilistel väljakaevamistel.

Arheoloogiapärandi kaitse korraldamisel keskendubki seadus kaevetööde kooskõlastamisele, et juba planeerimisstaadiumis oleks ära märgitud kohad, kus enne ehitustöid tuleb läbi viia arheoloogilised uuringud. Arheoloogiapärandi kaitsmine ei tähenda seega uute keskkondade rajamise takistamist, vaid kõigi vanade kihistuste esindatust ja väärtustamist uuenevas keskkonnas.

Leiukoht tuleb säilitada muutumatul kujul

Riikliku kaitse alla võetud arheoloogiamälestiste hulk sõltub kõige rohkem uurimisseisust – veel on palju piirkondi, ka linnades, mida pole arheoloogiliselt inventeeritud. Seega võib kinnisasja omanik ise olla arheoloogilise objekti esmaavastaja, sest aladel, kus pole arheoloogiamälestist kaitse all, tuleb ehitamisel, uute trasside rajamisel ning muudel kaevetöödel arvestada kultuuriväärtusega leidude ja/või arheoloogilise kultuurkihi ilmsikstuleku võimalusega.

Kui mis tahes paigas avastatakse inimtegevuse tagajärjel ladestunud arheoloogiline kultuurkiht, sh inimluud, või kultuuriväärtusega leid, tuleb otsekohe peatada kõik tööd ning säilitada leiukoht muutumatul kujul. Leidjal tuleb avastusest teavitada Muinsuskaitseametit või omavalitsust.

Leiud tuleb kuni Muinsuskaitseametile üleandmiseni jätta oma algsele kohale, need võib leiukohast eemaldada vaid juhul, kui tekib oht nende säilimisele. Leide ei tohi ühelgi moel rikkuda!

Ehitustööde käigus avastatud arheoloogilise kultuurkihi või kultuuriväärtusega leidude ilmnemisel on Muinsuskaitseametil õigus peatada tööd kuni kaheks nädalaks, et teha kindlaks asja vastavus mälestise tunnustele. Tööde peatamisega tekitatud kahju hüvitatakse seaduses sätestatud tingimustel ja korras.

Kultuuriväärtusega leiu mõiste on määratletud muinsuskaitseseaduses: see on maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestusest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku pole võimalik kindlaks teha. Selline leid kuulub kogu rahvale ja on riigi kaitse all leidmise hetkest alates.

Kultuuriväärtusega leiu avastajal on õigus saada leiuautasu, tasu maksmise korra on sätestanud vabariigi valitsus. Leiutasu on tunnustus leidjale, kes oma leiuga on rikastanud eesti kultuuripärandit ja ajalugu.



TASUB TEADA

Kuidas ma teada saan, kas minu krundil on arheoloogiamälestis?

- Interneti kaudu on kõigile kättesaadav kultuurimälestiste riiklik register, kuhu on kantud riikliku kaitse alla võetud mälestised ja muinsuskaitsealad. Register on ühendatud maa-ameti kaardiga.

- Täpsemat teavet saab mälestiste ja muinsuskaitsealade kohta küsida Muinsuskaitseametist. Igas maakonnas on tööl Muinsuskaitseameti vaneminspektor, kes korraldab kohapeal muinsuskaitselist tööd, annab infot mälestiste kohta, selgitab nendega kaasnevaid kitsendusi, nõustab hooldusküsimustes jne.

- Mälestistest tulenevad piirangud on kantud ka kinnistusraamatusse. Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Pärnus, Viljandis ja Narvas saab infot küsida linnavalitsusest, sest nende linnadega on riik sõlminud muinsuskaitselistes küsimustes halduslepingu.

- Kinnisvara soetamisel saab kodanik samuti teavet kinnisasjale kehtivatest kitsendustest, sh muinsuskaitselistest, kuna notaritel on kohustus notariaalsetes tehingutes kõik kitsendused välja tuua.

n Kultuurimälestiste riiklik register: register.muinas.ee.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid