Kärutajad andsid Valgevenes pika kontserdi
Lisaks esinejatele oli igalt maalt kutsutud ka esindusisikud. Raplamaalt osalesid Raplamaa Omavalitsuste Liidu juht Mart Järvik, Juuru vallavanem Margus Jaanson ja Rapla maavalitsuse kultuuritöö peaspetsialist Age Tekku. Peale Eesti osales festivalil lisaks Valgevene kohalikele folkloori-rühmadele veel kaheksa riigi kollektiivid: Poola, Läti, Leedu, Ukraina, Venetsueela, Venemaa, Aserbaidžaan ja Armeenia. Festival oli kahepäevane ning sündmusterohke.
Sõit Valgevenesse algas meie rühma jaoks 31. mai öösel kell 1.00 ja teadmisega, et Valgeveneese jõuame umbes kell 11.00. Täpselt nii läkski ning taaskord olin üllatunud lahketest ja naeratavatest vastuvõtjatest. Braslavi piirkond Viitebski rajoonis on looduse poolest väga kaunis. Piirkonnas on palju järvi, mis moodustavad 10% kogu pindalast. Ka Braslavi linna ümbruses on mitu suurt järve, mis kutsuvad nii mõnusale jalutuskäigule kui ka suplema.
Valgevenes tuli sageli meelde aeg kui elasime Nõukogude Liidus - näiteks Lenini ausammas Braslavi linnaväljakul, värske värvi lõhn enne tähtsat pidu, mitme värvi-kihiga värvitud pingid jne. Imekspandavalt ilusad oli Braslavi keskväljaku muruplatsid, mis oli kaunistatud värvitud kividega, millest moodustusid karikakrad, lepatriinud, liblikad jne. Ühesõnaga oli tunda, et linna on tulemas palju külalisi.
Esimesed tervitussõnad meile öeldud, suundusime sööma ning üle vaatama esinemiskohti. Rühmajuhendaja Valdo käe all tegime ka esimesed proovid. Meid majutati Braslavist 40 km kaugusel Vidzys, sealses kutsekooli ühiselamusse. Sinna saabudes, meenus taaskord aeg, kui ise õppisin 1990. aastate alguses Tallinnas ning elasin ühis-elamus. Eriti andsid selle tunde ühiselamu üldkasutatavad ruumid ja söökla, kus me söömas käisime. Vidzy linn on umbes Türi suurune, ent üldplaanis suhtelist räämas. Samas oli linnas kolm kirikut, mis oli uhked ja korras ning linnast ei puudunud muidugi mälestusmärk, mis tähistas Teises maa-ilmasõjas saavutatud võitu fašistliku Saksamaa üle. Mälestusmärk oli ehitud rohkete lilledega ja oli aru saada, et see koht oli kindlasti linna kõige tähtsam.
Teisel Valgevene päeval sõitsime Braslavasse festivali avamisele, mis oli väga pidulik. Avaüritusel osalesid rahvatantsu rühmad välisriikidest ning rahvalaulu ansamblid Valgevenest endast. Viimased võtsid omavahel mõõtu, kes on parem rahvalaulu ansambel. Et konkurss väga üksluiseks ei kujuneks tantsisid sekka rahvatantsijad. Meie rühm esitas avamisel Reilenderi, mis pealvaatajatele väga meeldis. 1. juuni õhtul oli meie rühmale planeeritud esinemine Daljoki küla kultuurimajas, mis meenutas mulle meie vana Käru kultuurimaja. Pealvaatajaid oli saabunud umbes 50 inimese ringis. Kõigepealt esinesid tantsijad Venetsueelast ja siis Kärutajad pooleteist tunnise kavaga - võib öelda, et see oli Kärutajate üks olulisemaid esinemisi sellel hooajal. Teiste tantsude seas tulid Kärutajate poolt esimest korda esitamisele tantsud Pulmapolka ja Virumaa. Õnneks saime hakkama, mis sest, et Virumaad tuli tantsida kaks korda. Ehkki esinemise lõppedes oli saali alles jäänud alla 50 rahuloleva inimese, kinkisid nad meile pika aplausi ja tundus, et hindasid meie pakutud kontserti väga hästi.
Pühapäev oli festivali tähtsaim päev. Alustasime rivistusega peaväljakul. Tervitussõnad Braslavi linnapea poolt ja laul Valgevenest kolmesaja lauljaga ühendkoori poolt juhatas sisse rongkäigu. Rongkäigust jäi meelde põnnide paraad, mis oli natuke teistsugune, kui igal aastal Kohilas. Nimelt osalesid rongkäigul pisikesed selle linna kodanikud, kelle vankrid olid ehitatud näiteks rongiveduriks, kombainiks, mõneks huvitavaks lilleks jne. Kostümeeritud olid vastavalt vankritele ka emad-isad. Lapsevanemad olid palju vaeva näinud selliste vankrite välja ehitamisega.
Festivali rongkäik liikus koos esinejate ja rahvaga kaunisse männitukka järve kaldal, kus oli üles seatud suur lava ning kus toimus kõige olulisem kontsert. Kärutajad said festivalil esinemisõiguse peo esimesel poolel. Üles astuti kahe tantsuga: Rapla jaani ja Mulgipolkaga. Tundus, et Valgevene rahvale meie esinemine meeldis, sest aplaus oli pealvaatajate poolt emotsionaalne ja võimas. Peale esinemist oli võimalus veel tutvuda sealse laadaga ja erinevate piirkondade (rajoonide) väljapanekutega, kus esitleti nende piirkondadele iseloomulikke toite, maiustusi ja isetehtud napse - koduveini või siis napsu, mis oli nii väga kodus aetud viina e samagonni maitsega. Viimast küll pakuti natuke hõlma alt, sest Valgeveneski on samagonni valmistamine kodus keelatud. Saabuski õhtu ning alata võis kodutee. Tagasi kodus olime 3. juuni öösel ja pean ütlema, et kuidagi hea tunne oli, et saime oma rühma õpituid tantse tantsida teistele ja tunda tunnet, mis andis jõudu edaspidiseks.
Tänan rühma poolt meie juhendajat Valdo Rebast, kes tantsud oli meile selgeks õpetanud ja meid Hansabussiga ka Valgevenesse sõidutas, Raplamaa Oma valitsuste Liitu ja Rapla Maavalitsust, kes reisi toetasid ja rahvatantsrühma Kandalit, kes meile toeks ja vajadusel abiks oli. Oli lahe ja mõnus reis. Aitäh teile rühmakaaslased.
