Õnnelik lapsepõlv – inglita
Rootsi kunstniku Lehna Edvalli algatatud rahuinglite liikumine määratleb end apoliitilisena ega seo ennast ka ühegi religiooniga.
Abikaasa kooriga Norras kontsertreisil olles kasutasime juhust ja käisime Vallersundis üht inglit vaatamas. Tema juurde mäele pääses tasapisi ronides. Kuju ise oli muhe, alla meetrine tiibadega tegelane, kelle sissepoole pööratud plastikas puudusid välised detailid – näojooned, tiivasuled jms. Tema vormidest kiirgus siirast olemuslikkust – ta näis ise ülimal määral veendunud olevat väärtustes, mida kannab.
Sellel reisil sattusin aga veel millelegi, mis ajendas seda mõtisklust kirjutama. Kodus, kus me majutusime, märkasin voodi kohal seinataldrikul lihtsat süžeed – lapsed astuvad mööda purret üle kärestikulise jõe. Purre on pisut logu – üks laudki juba lahti pudenenud, kuid sellest kohast on lapsed õnnelikult üle saanud. Nad on omaette ja vaprad.
Midagi tuttavlikku
Kes neid sellises olukorras julgestab, kaitseb? Pilt annab vastuse – laste kohal nende selja taga hõljub kuldjuukseline nägus ingel, kes kogu ohtuderikka tee on neid nähtamatult saatnud. Mind tabas äratundmine, et selles pildis on midagi tuttavlikku. Mitte süžees, vaid vormis, millega asi edasi antud on.
Mu armas ämm on hoidnud alles 1950ndate lasteraamatuid, mis nüüd on minu valduses: Felix Kotta “Räägib Mati” (1951), Ralf Parve “Tahan ruttu kasvada” ja “Telefon” (1953), Vladimir Majakovski “Lugu meredest ja majakatest” ning “Kelleks saada?” (1953), Heljo Männi “Metsalilled” (1957), Vitali Bianki “Lapi” (1958), Jevgeni Aleksejevi “Metsa kingitused” (1957) jt.
Pilte, mis neist vastu vaatavad, olen kasutanud visuaalantropoloogia tundides, et õpilaste tähelepanu ajavaimu pildilistele ilmingutele juhtida. Lapsed neil piltidel on tihtilugu kujutatud ilma täiskasvanuteta, väga iseseisvate ja toimetulevatena. Kõige kohal laotub optimistlik, tulevikku vaatav sinitaevas.
Vorm, mis Norra taldrikut meie kunagiste lasteraamatutega ühendab, on illusoorne, suunatud realism, meie jaoks juba unustatud sotsrealism. Kunstnikud kummalgi poolel on omas laadis laitmatud. Kas mõlemad valetavad? Kumb valetab rohkem? Mõlemal juhul on tegu kitšiga, mis lubab liialdada nii paatoses kui idüllis.
Minu põlvkonda (sündinud 1953) ärritab sotsrealistlik vale siiani. Näiteks 90ndate alguses kultuuriametnikuks saanuna kogesin kõrvalt tulijana, et nõukoguliku kultuurikorralduse üheks jäljeks oli kõrgematest sümbolitest puhastatud ja tühi ühiskondlik kantsel, mida kõikvõimalike üritustega sisustada püüti.
Arvan, et seda tehakse siiani, eriti kui tegu on massiüritusega või mõne ambitsioonika projektiga. Säilitan ühe sellise taotlust: “Projekt “Happy” – noortele suunatud õpetliku sündmuste sarja “Happy days” organiseerimine (väikelinna nimi) õpilastele (6.–10. klass) eesmärgiga tõsta noorte teadlikkust olulistes valdkondades, milleks on keskkond, turvalisus ja terviseteadlikkus”.
Suurepärane! Bändide ja filmide abil toimub noorte peas muutus vaid ühe päevaga. Ning seda linnamiljööst ja omaealiste seltskonnast (näiteks koos vanema või noorema sõbraga loodusesse) kordagi lahkumata – optimistlik, tulevikku vaatava sinitaeva ja suure kulueelarvega illusioon.
Siia üks eluline näide. Kasutasin meediatunnis dokfilmi “Lehelapse suvi” (rež Katri Rannaste, Vesilind 2008) – hästi tehtud lugu ajalehepoisist ja muu hulgas teravapilguline portree linnast ning seal domineerivatest suhetest. Õpilased vaatasid ja arutlesid huviga. Enne aga juhtus midagi. Film on valminud sarjas “Eesti lood”, millest väljas DVD kaheksa looga aastatest 2003–2010.
Kogumikul on oma tiitel. Iga filmi vaatamise eel peab ka tiitli ära vaatama. Sellel vaheldub tosin Johannes Pääsukese aegset mustvalget fotot õlgkatusega majade, maastike ja inimestega, taustaks regilaul vanalt naiselt. Olin seljaga klassi poole, kontrollisin projektsiooni või sättisin kõlareid. “Miks me peame seda jama vaatama?” See oli neiu, kes ei suutnud end pidurdada. Ta ei teinud seda efekti pärast, vaid üsna isiklikult. Oli meediakursusel seni kenasti kaasa teinud.
Palusin tal püsti tõusta ning tänasin täpse ja otsekohese reaktsiooni eest. See oli nüüd “tõestatud” – mustvalge pilt koos aeglase vanainimesega on midagi, mis noori ärritab ega kuulu nende virtuaalsesse ruumi. Seejärel palusin tal vabandust paluda tollelt vanalt naiselt, kelle häält sarja tiitlil oli kasutatud. Kui noore peas toimuvat oleks võimalik asetada võrdkülgsele mõjukolmnurgale, mille tippudeks on kool, kodu ja meedia (varem oli sellel kohal tänav), siis võib näha, kuidas esimestest ollakse kaugenetud ja liigutakse lähemale viimasele, kus otsekogemuse asemel peibutab illusoorne ehk valekogemus.
Mis on valesti?
See, mida neiu meediatunnis väljendas, on kärsitus. Kõikvõimalikud happy-projektid võimendavad seda, ise samal ajal sellest toitudes. Kui sotsrealistliku vale maksis kinni kõige taga olnud kuri riik, siis tänapäevased kihu- ja kõdipõhised realistlikud valed maksame mitmeid teid pidi kinni ühiselt.
Mis neil tunastel ja tänastel piltidel siis tegelikult puudub, mis on neil päriselt valesti? Sealt puudub ingel. Mida ta kellelegi tähendab ja kuidas välja näeb, jääb igaühe enda teada.
Minu põlvkond on kirjade järgi õnneliku ja inglita lapsepõlve läbinud. Kardan, et asi jätkub ka praegusel ajal. Vaid selle vahega, et õnnest rääkivate, kirjutavate ja pilte näitavate jõudude eesmärk ei ole enam meid hirmutada, aga kindlasti mitte ka õnnelikuks teha – see pole lihtsalt nende võimuses.
