Siga elutoas? Ja ongi nii!

Paar nädalat tagasi sain elamuse. Külastasime sõpru, kelle juures polnud mõnda aega käinud. Nende elutuba oli pikuti pooleks jaotatud. Toapool sissepääsuga aeda koos vaiba, palmi, klaveri ja diivaniga kuulus seale. Päris tõsine kesik lebas diivanil ja norskas. Selline lemmikloom siis. Pererahvas seletas, et siga sattus nende perre suht juhuslikult nii-öelda päästeoperatsiooni käigus. Keegi olla võtnud, siis kas tüdinenud või hätta jäänud, kes seda teab, ja nii nemad ta saidki.

Mina, ise loomaarst (väga piinlik), ei osanud muud teha, kui ohhetada ja ahhetada ja siga ettevaatlikult kõrva tagant sügada. Väga uljalt ei julgenud, sest pidavalt vahel pahur olema ja mõnikord isegi hammustama.

Siis kuulsin veel seda, et vabapidamine toas ei õnnestunud, ehkki seda propageeritakse. Kaks korda olla notsu külmkapi kallal käinud ja vähe sellest, et kõik maitsvama nahka pistnud, hoopis hullem oli see, et tema meelest mittemaitsev kuulus peitmisele. Ehk siis üritas ta mustikaid parketi sisse tuhnida. Pärast seda saigi siga endale tugevalt kindlustatud klaveri ja palmidega toa. Viimastest sõi osad küll ära, aga paar tükki on vapralt vastu pidanud.

Parketi sisse tuhnitud mustikad

Kõlab üsna õudselt, aga pererahvas oli roosa ja rahulik. Ütles, et siga on väga puhas, käib asjal hoovi kaugeimas nurgas, on üks null teinud kõigile võililledele (aga ka igasugustele muudele taimedele), on vähenõudlik, suhtub ükskõikselt kassidesse ja koera respekteerib. Las ta siis elab meil, aga ise vast poleks sellist lemmiklooma küll võtnud, kõlas vastus minu küsimusele.

Miks ma seda kirjutan? Esiteks olin ma siiras vaimustuses seast ja tema pererahvast. Ja teiseks - et mõni minusugune sellise siira vaimustuse peale kohe endale siga hankima ei kukuks. Lemmiklooma võtmine on vastutus ja siga lemmikloomana tahab kindlasti mõningast ümberkorraldust harjunud elustiilis ning teadmisi sea hingeelu ja hooldamise kohta.

Siis, kui minul aastaid tagasi suur seavaimustus oli, juhtusin Soome loomaarstipäevadel loengutele, kus räägiti minisea tervisehädadest. See ja lähem tutvus tema pidamistingimustega ei kahandanud küll minu seavaimustust, aga viis arusaamisele, et mina ei ole sobiv isik, kes võiks sea endale lemmikloomaks võtta. Aga kindlasti on inimesi, kes saavad seapidamisega ülihästi hakkama.

Mida peab enne minisea soetamist teadma?

Lühike kokkuvõte erinevatest allikatest leitud infost. Põhiliselt olen kasutanud Soome loomaarsti Kalle Varesmaa loengut ja Rippkõhtsigade Sõprade kodulehe materjale (Donna Knauber).

Minisiga on suhteliselt uus lemmikloom. Ameerikas aastast 1985. Ja Soome ning Eestisse jõudsid märgatavalt hiljem. Nad on tavaseast väiksemad (20-60 kg), aga sellest hoolimata ei õigusta nad oma hüüdnime „mini teacup pig“. See kõlab nagu oleks meil tegemist chihuahua suuruse isendiga, tegelikkuses kipuvad nad ikka pigem 60 kui 20 kilo kaaluma. Neil on suur, rippuv kõht (botbellied pig), väike kärss ja lühike kael, püstised kõrvad ja sirge saba. Enamik on mustad, kuid on olemas ka valgeid ja laigulisi ning kirjeldatakse ka hõbedast varianti. Kuna teda on peetud lemmikloomana suhteliselt lühikest aega, siis arvatav eluiga on 8-20 aastat.

Neil on lühikesed jalad ja üsna peened luud võrreldes nende kogukusega. Vanemas eas pole siga enam nii liikuv ja võib olla keeruline teda trepist üles/alla, autosse ja välja saada.

Sõrad nagu ikka sigadel ja kui ei jalutata asfaldil, siis need ei kulu ning neid peab värkima. Seda teeb enamasti loomaarst. Tubli omanik saab rahuliku sea sõrgadega ka ise hakkama, aga mõningatel juhtudel võib vajalik olla isegi anesteesia. Sõltub sea iseloomust.

Miniseadki võivad puugi külge saada

Kihvad on ka emistel ja kastreeritud isastel ning need kasvavad kogu aeg pikemaks. Seetõttu tuleb neid ½- 1½ aasta järel lühendada. Sedagi saab teha vaid sedatsiooni või anesteesiat kasutades.

Peaksid olema steriliseeritud või kastreeritud. Muidu võib emastel olla jooksuaeg iga 3 nädala tagant ja siis on nad rahutud, tujukad ja häälitsevad. Kastreerimata isased on väga agressiivsed, rahutud ja haisevad.

Minisead vajavad iga-aastast vaktsineerimist ja parasiiditõrjet.

Neil on sageli kuiv, kõõmendav ja sügelev nahk. Selle leevendamiseks võib kasutada välispidiselt niisutavaid spreisid ja seespidiselt asendamatuid rasvhappeid. Sigadel ei ole kirpe, aga nad võivad saada puugi. Puuk on sea paksu nahaga hädas ja erilist ohtu ei kujuta. Verdimevad putukad tüütavad sigu ja suvel võib tekkida päikesepõletus (valge siga). Kasutada laste päikesekaitsekreemi. Harjased vahetuvad kord aastas. Vastupidiselt paljude ettekujutusele siga ei haise ega praktiliselt isegi lõhna.

Ülekaal on nende suurim probleem. Sellest tulenevad ka mitmed tervisehädad. Igasugune roheline kraam (puuvili, juurvili, rohi) on nende toidulauala ülioluline. Vietnamis elatuvad nad sageli veetaimedest ja kõigest muust, mida suudavad leida. Seal neid ei toideta maisi ja sojaga. Nüüdseks on tuhandete aastate jooksul toimunud kodustamisest tekkinud probleem. Neist on aretatud passiivsed ja laisad loomad, kel on kalduvus istuda ja paksuks minna. See ei ole tervislik, siga!

Siga on maiasmokk

Siga on omnivoor nagu inimenegi. See tähendab, et sööb kõike, aga on maiasmokk ja kui saab, siis valib kaloririkkama ja ebatervislikuma toidu salati asemel. Kui nad on näljased või pole neil muud teha, siis nad söövad juurvilja, aga muidu on nad nagu lapsed, kes eelistavad paremaid palu. Kasutavad oma kärssa, et tuhnida üles maitsvaid juurikaid ja võrseid. Kui on saadaval ristik, lutsern võililled ja muud maitsvad umbrohud, siis veedavad nad palju aega end rohumaadel karjatades.

Ameerikas söödetakse neid enamasti tööstusliku sigadele mõeldud toiduga, mis baseerub teraviljal (mais, oder, päevalill, alfalafa, nisu). Ideaalis peaksid minisead aga saama toitu, mis sisaldab 12% proteiini ja palju kiudu (rohelised lehed ja juurvili). Tean, et meil antakse koertele mõeldud kuivtoitu, aga seal on liiga palju proteiini (üle 20%) ja rasvaprotsent on isegi dieettoidus (light) liiga kõrge ca 10%. Pole ime, et sead sellise söögiga jõudsalt kosuvad. Samas ei maksa arvata, et miniseast saab toiduga tavasea kasvatada. Suuruse määravad ikkagi ära geenid. Liigsöötmise puhul ei kasva siga kõrgustesse vaid rasvub. Rohkem rohelist (kiud on oluline) ja igasuguse rasvase, soolase ja magusa vältimine. Sool on väga ohtlik. Soolamürgistuse tagajärjel tekivad nägemishäired kuni pimeduseni, oksendamine ja krambid.

Nad on väga intelligentsed, sotsiaalsed ja öeldakse isegi, et hellad karjaloomad. Neid peetakse kavalateks ja riukalikeks ning emotsionaalselt olla nad 2-3 aastase lapse tasandil. Neil on väga hea haistmine ja kuulmine, kuid kehv nägemine. Kuna on targad, siis hakkab neil kergesti igav. Ja nad oskavad tegevust leida – söövad tapeeti, tuhnivad üles linoleumi, keeravad laua kummuli, avavad köögikappide ja külmiku, sahvri uksi. On tungivalt soovitav, et neil oleks vaba pääs aeda, kus saab tuhnida. See on väga oluline ning seetõttu ei sobi sugugi kokku eeskujulik muru ja siga. Nad kasutavad kogu oma ajupotentsiaali, et leida toitu. Aiad ja lillepeenrad peavad olema kaitstud sea kärsa ja jõu eest.

Minisiga on hell karjaloom

Kogemused näitavad, et koos kaaslasega elavatel sigadel on täiskasvanuna vähem käitumisprobleeme kui üksikutel. Seega, võta kaks siga. Sageli probleem ei tekigi enne kui siga on 2-3 aastane, mil ta saab täiskasvanuks. Mõned saavad ka üksi hakkama, aga kaks on parem. Kui võimalik hankida paar (õed/vennad). Üksikud kalduvad olema agressiivsed ja püüavad end rohkem kehtestada. „Tegelikult ongi kergem hoolitseda kahe sea eest, kui täita ühe hellitatud, nõudliku ja võib-olla ka agressiivse sea soove," kirjutab Donna Knauber.

Sead on väga sotsiaalsed ja armastavad olendid. Nad vajavad ja armastavad kogu seda tähelepanu, mis nad saavad. Neile meeldib, kui neid sügatakse ja nad tahavad olla inimese juures, lamades jalge ees.

Trenn on sigadele oluline, sest kipuvad üle sööma ja võtavad kergesti kaalus juurde. Kui nad saavad, on väga laisad. Majas elav siga vajab kindlasti igapäevast jalutamist. Neid on kerge õpetada kandma rakmeid ja kõndima rihma otsas. Õues elavaid sigu peab julgustama ja innustama, et nad ka ringi käiksid.

Sigu on kerge õpetada ja neid motiveerib söök. Nad suudavad õppida oma nime ja paar käsklust. Neile saab õpetada istumist, tantsimist, pööramist. Sigu saab õpetada liivakasti kastutama. Sea liivakas peab olema madal ja vastavalt sea suurusele. Aga rohkem nad eelistavad oma asju õiendada õues.

Siga vajab omaette tuba

Vajavad oma kohta, soovitavalt oma tuba. (palmid ja klaver ei ole eluliselt olulised). Parem, kui eemal köögist, et inimpere saaks rahus süüa. Neile meeldib pugeda lina alla või heintesse, et teha magamiseks pesa.

Paljud inimesed magavad koos seaga, aga sead võivad olla väga pealetükkivad ja tujukad ning omastada terve magamistoa.

Kui siga elab väljaspool maja, on kaaslane väga soovitatav. Nad armastavad magades teineteise vastu liibuda. Vajavad maja, mis on külm suvel ja soe talvel. Võib olla vajadus soojenduslambi järele. Vajavad basseini või lompi soojal ajal. Kuna nad ei higista ega hingelda, peavad nad end lombis jahutama. Aed peab olema tugev. Kui elatakse asustatud kohas, siis peab hoidma, et siga kolama ei läheks. Tema tundlik kärss tunneb toidulõhna ka kvartalite kauguselt. Aed on vajalik ka kaitseks koerte ja muude sissetungijate eest. Siga ei saa ketti ega nööri otsa panna, ta läheb paanikasse ja see võib olla eluohtlik. Seal peab olema hea juurdepääs aeda.

Vanemas eas on neil raskusi treppidega. Põrsas hüppab küll kergesti diivanile, aga vana siga enam mitte.

Kassidega sobivad hästi. Nad kas armuvad või ignoreerivad. Sigu ja koeri ei maksa omaette jätta. Koer on kiskja ja siga on saakloom. Midagi võib valesti minna ja koer ründab. Kuigi siga on sageli suurem, jääb ikkagi kaotajaks. Sigadel on komme domineerida nõrgemate üle. Lapsi peavad nõrgemateks ja seetõttu peab neid jälgima.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid