Sotsiaaltöötaja: Mu tööd ja vaeva ei väärtustata, pigem peetakse mind muidusööjaks
Üle 90% artiklitest, ei räägi sotsialtöötaja tööst kui ühest vähe tasutud, aga suurt tööd ja vaeva nõudvast ametist, vaid pigem (kontoris või vanureid hooldades) teiste kulul ja arvel elavatest empaatiavõimeta inimestest, kes lähevad valdkonda tööle selleks, et saaks vaeste ja vanurite pealt koorida.
Sotsiaaltöö on üks müstiline valdkond, millest kõigil ühiskonnas on ühteaegu täispilt olemas, aga samas ei teata selle valdkonna inimeste tegelikust tööst suurt midagi (peale selle, mis ajakirjandus avaldab või mis omal nahal kogetud).
Ajakirjanduses avaldatud artiklitest võib välja lugeda, et Eesti keskmine sotsiaaltöötaja kindlasti varastab klientide tagant ning paneb raha kõrvale nii kuis jaksab. Ta ei viitsi tööd teha ja kiusab abivajaid, jättes nad ilma neile mõeldud toetustest ja teenustest. Vabal ajal mustab sõprade seas kliente ning kirub neid kui saamatuid ja mõttetuid inimesi.
Kuidas siis on nii, et Eestis on ESTA 2012. aastal avaldatud uuringu kohaselt 711 sotsiaaltöötajat, neile lisaks veel koduhooldajad, sotsiaalhooldajad jt, kes lihtsalt igapäevaselt riigi raha enda taskutesse ajavad ning laialt klientide kulul elavad?
Jah, olen ise sotsiaaltööd õppinud ja alles hiljuti selle eriala ka lõpetanud. Muidugi tundub mulle ebaaus, et põhimõtteliselt minu tööd ja vaeva ühiskonnas ei väärtustata ning pigem peetakse mind muidusööjaks kui kellekski, kellest ühiskonnal ka reaalselt abi on. Kolm aastat õppisin suures tuhinas ning lootsin, et pärast diplomi kättesaamist asun tööle ning saan aidata neid, kellel pole elus nii hästi läinud või keda on tabanud saatuse löögid ning kes vajavad jaluleaitamisel abi. Minus on piisavalt maailmaparandajat, niisiis uskusin oma töö vajalikkusesse. Tihti tabasin end mõttelt, et mis siis saaks, kui sotsiaaltööd ja selle tegijaid ei oleks?
Siiski pidin juba õpingute ajal tõdema, et valides eriala valisin ka koha ühiskonnas, mis ei kuulu enamuse soosingusse. Halvustavaid artikleid, kommentaare ja sõnavõtte oli juba kolme õpinguaasta jooksul nii palju, et suurem osa motivatsioonist õppida ning olla hea sotsiaaltöötaja oleks ilma toetavate õppejõududeta ilmselt kaduma läinud. Oluline polegi olla soositud või tähesäras, enamusele meist piisaks, kui üldistavate negatiivsete artiklilte ja kommentaaride asemel ka meie edusamme peegeldataks ning avalikkusele näidataks, et kõik sotsiaaltöötajad ei ole ühe mütsiga löödud ning suur osa neist teeb tööd väikese palga, kuid see-eest suure südamega.
Miks siis on ikkagi nii, et ühiskond kirub sotsiaaltöötajaid, samas kui seadus ja eetikanõuded keelavad sotsiaaltöötajal oma arvamust avaldada või end vähemalt avaliku rünnaku eest kaitsta? Vaikimist aga tõlgendataksegi tihti süüdistustega nõusolekuna. Kes kaitseb meie sotsiaaltöötajaid?
Päevast päeva on meie klientideks vähe kindlustatud ning stressis inimesed, aitame narkomaane, kodutuid, vanemateta lapsi (kelle kurva elusaatuse tõttu koduski vaikselt pisaraid poetame). Tööpõld on lai ja otsatu, inimesed tihti kurjad ja ootavad, et üks töötaja teeks nende elu korda ühe päevaga ja ei nõuaks neilt pidevalt pabreid ja tõendusmaterjale toetuse saamise kohta. Kui on lubatud, siis peab ju saama, olgu mis on!
