Olles ühiskonnaõpetuse õpetaja, rääki­des noortele konkureerimisest tööturul, sellest, kui oluline on hästi õppida ja ennast harida, ning sellest, kuidas käi­tuda töövestlusel, otsustasin ka ise end tööturule pakkuma minna - mis šansid on saada tööd pika staažiga pedagoogil, kel olemas ka haridusteaduste magistri kraad?

Loomulikult ei hakanud ma nalja tegema ning otsustasin saata oma CV vaid selliste tööpakkumiste peale, mis mulle sobiksid ja mille tingimustele ma ka enam-vähem vastasin. Kui oleks valituks osutunud, siis oleks ka tööle asunud, sest inimene peab arenema ning elus ka muud proovima peale õpetamise. Kirjutasin avaldusi, eneseanalüüse, motivatsiooni­kirju, panin kõik ausalt, ilma liialdamata kirja ning saatsin teele. Ootusärevus oli suur, aga nagu ikka, otsuste tegemine võtab aega ning minu elu kulges oma rada edasi tööde-tegemiste rütmis.

Aeg möödus ning lõpuks jõudsin ära oodata ka mõned vastused. Samas olen päris kindel, et kõik asutused, firmad ei suvatsenud isegi tänada kandideerimise eest (selline siis suhtumine inimestesse!).

Ja nüüd olen ma šokis, sest loen: „Olete igati sobiv kandidaat, kuid Teil puudub kogemus..." Tule taevas appi! Kust küll seda kogemust võtta, kui isegi võima­lust ei anta? Isegi vestlusele ei kutsutud. Kogemused tulevad ikka töötamise käi­gus, nii vähemalt arvasin mina, aga mis mina, koolikuivik, asjadest tean. Noored peavad ju ka pärast kooli lõpetamist töö­turul hakkama saama, aga eks neil ava­ram maailmapilt, kõrgem enesehinnang ning valik suurem - võib olla välismaal ei nõuta töökogemust?

Ega minagi väga kurb olnud, töö ju olemas, ning lohutasin end, et ehk olengi juba vana tööturul konkureerimiseks. Võtsin vanarahva soovitust kuulda ja jäin oma liistude juurde.

Olin juba rahunenud, kuni päevani, mil viibisin haridusseminaril. Jäin lausa suu lahti kuulama, et koolidesse võivad nüüd õpetajateks tulla kõik, kel olemas vaid kõrgharidus. Ka koolijuht ei pea tulema hariduse vallast. Eks las­tega on ikka tore maailma avastada, nendega koos katsetada. Kuid eks me kõik ole istunud klassis, kus õpetajaks on olnud just keskkooli lõpetanu, kel ei õnnestunud ülikooli sisse saada ning kes pidi ju aasta kusagil olema, või tädi külapoest, kelle hea tuttav juhtus olema koolidirektor. Tean ka lüpsjat, pagarit, aednikku, veterinaari jne, kellele anti võimalus õpetajana kogemus saada. Sest eks me ole kõik ju koolis käinud ja õpetajat näinud. Vaevalt, et nad teadsid midagi tunni etappidest, huvi äratami­sest, metoodikast jne. Küll töö õpetab!

Kokkuvõtteks võin vaid öelda, et õpe­taja ei sobi kuhugi, aga õpetajaks sobi­vad kõik.