Ilu näeb vaid kolmel kuul

Veeaur, millest pilved tekivad, pärineb maalähedasest atmosfäärist, nukleatsioonituumadeks arvatakse aga olevat meteooritolm, sest neil kõrgustel paikneb ka tihedam meteooririismete vöönd. Need kolm tingimust kokku - väga madal temperatuur, veeaur ja aktiveerimis-tuumad - annavadki sobivate väärtuste kokkulangemisel soodsad tingimused jääpilvede tekkeks nõnda kõrgel ja hõredas atmosfäärikihis.

Kuidas aru saada, et tegu on just helkivate ööpilvedega? Nende hooaeg põhjapoolkeral laiuskraadide vööndis 50-65° algab mai keskel ja kestab augusti esimese pooleni. Pilvede märkamiseks tuleb vaadata põhjataevast, kui päike on 6-12° allpool horisonti. Nad on ümbritsevast taevast heledamad, näha saab neid vaid siis, kui päike alumisi atmosfäärikihte ei valgusta, kuna ööpilved peegeldavad tagasi vaid umbes 1/1000 pealelangevast kiirgusest. Tavalised pilved paistavad kõrval mustana.

Helkivad ööpilved võivad paista kas loorina, olla lainjad virved, tombud või keerised, aga ka keerukama struktuuriga. Tavaliselt näivad nad sinakad, ent värv sõltub päikese asukohast ja atmosfääri seisundist ning nii võivad nad olla ka kollakad, punakad või kuldsed.

Esimesed ülestähendused helkivatest ööpilvedest pärinevad mitmest põhjapoolkera paigast, ka Tartust. Aasta oli siis 1885. Teadlasi on pikka aega huvitanud, miks astronoomid pole helkivate ööpilvede kohta varem märkmeid teinud. Kas nad ongi meie suvetaevas olnud alles XIX saj lõpust?

Mesosfäär on otsesteks mõõtmisteks kõige raskemini ligipääsetav atmosfäärikiht, sest lennukitele on see liiga hõre, ligi pääsevad vaid spetsiaalsed raketid. Nõnda saigi 1930ndatest pärinev hüpotees, et pilved koosnevad jääkristallidest, mõõtmise kaudu kinnituse alles 2001. aastal. 

Samas on helkivad ööpilved hästi jälgitavad kosmosest. Ameeriklased on satelliitmõõtmisi teinud 25 aastat. Ka nõukogude tehiskaaslastelt tehti pikka aega ööpilvede vaatlusi. 

Visuaalselt sarnaseid pilvi tekitavad ka raketistardid, ning militaarringkonnad on alati tundnud kõrgendatud huvi selliste loodusnähtuste vastu, mille esinemine segab nende huvialuste objektide jälgimist.

 On tehtud oletusi ka metaani (mida praegusel ajal on atmosfääris mitu korda enam kui sada aastat tagasi) jõudmisest mesosfääri ning muundumisest veeauruks. Metaaniga seostatakse veel pilvede ulatuslikumat esinemist.

Eestlastelgi oma roll

Helkivad ööpilved on olulist rolli mänginud ka Nõukogude Eesti atmosfääriuuringutes, nende jälgimine on olnud nii Antarktika ekspeditsioonide kui ka kosmoseinstrumentide loomise ajendiks. 

Uuringute algataja oli Eesti tunnustatud teadlane ja karismaatiline teadusorganisaator Charles Villmann (1923-92). Just tema juhtimisel kujunes Tõravere observatooriumist üks kahest maailma helkivate ööpilvede vaatlus- ja uuringukeskusest.

PIIA POST
 PhD, meteoroloogia ja klimatoloogia dotsent,Tartu Ülikooli füüsika instituut