Minu-lood: Kodus olla, kui õunapuud õitsevad
Üks neiu väitis mulle kord, tõsikindlussädemed silmist pritsimas, et ei loe põhimõtteliselt ühtki Petrone Prindi "Minu"-sarja raamatut, see olla liig kergekaaluline kirjandus.
"Minu"-sari, Epp Petrone "Minu Ameerikast" alguse saanu, on nüüdseks ületanud juba 60 teose piiri.
Kaugeid maid ja suuri linnu avastavatele eestlastele sekundeerivad välismaalaste Maarjamaa-muljed (Justin Petrone "Minu Eesti", Mika Keräse "Minu Supilinn") ja mõned avaramad ilmarännud (Rein Siku "Minu Ugrimugri", Uku Randmaa "Minu maailmameri").
"Minu"-sari on tõeline XXI sajandi kirjandus, teostele on enamasti iseloomulik lobedalt ladus stiil, blogilaadne lühikeste piltide jada (mitu raamatut ongi kasvanud välja autorite blogidest), kõrge isiklikkuse määr.
Tõikki, et mõne "Minu"-sarja autori jaoks ei pruugi emakeel olla esteetilist naudingut pakkuv mänguvahend, vaid pelk eneseväljendusviis, kasvab lugedes ruttu hoopis vooruseks.
Kirjeldused on vahetud, elulised, mitte komplitseeritult kirjanduslikud, igast avaneb peale võõra maa ka kirjutaja hingeilm, esiletõstetud muljetest ja meeldejäänud detailidest moodustub ülestähendaja mõtteseoste kaart. Sestap on lugemismaterjal igal juhul kaasakiskuvalt mitmekihtne.
Mina ja maailm
Subjektiivsust vohab juba pealkirjasõnast "minu". Sarja värskeima üllitise autor Maarja Yano tunnistab oma raamatu kontekstis, et "Minu Tōkyō" on mingis mõttes väga egoistlik pealkiri.
"Ühtpidi tähendab see, et kogu Tōkyō on minu oma, teistpidi aga seda pisikest juppi Tōkyōst, mida mina olen võimeline nägema. Selge, et see viimane variant on adekvaatsem. Pisike, väga subjektiivne kogemus Tōkyōst, aga Tōkyō ise on ikkagi kõigi nende oma, kes seal elavad." "Minu"-sarja on vist siiski sattunud ka raamatuid, kus kirjutaja üritabki kirjeldatavat maad omastada. Või distantseerub vaatlejaks, kes jätab oma loo ja kogemused tagaplaanile, üritab ammendavat hinnangut anda.
Targalt seatud tasakaal isiklikkuse ja üldistuse, omaenese lineaarse kulgemisloo ja detailirohkuse vahel on vist "Minu"-sarja võtmeküsimus. Kui mõni sõna- ja mõttetundlik autor suudab need küsimused ühekorraga lahendada, on lugemisrõõm üüratu.
Koju või kaugele
Paar päeva enne "Minu Tōkyō" ilmumist arutleb Maarja Yano: "Ma arvan, et kõik need raamatud räägivad sama lugu: läksid ära, kõik oli uus ja huvitav, siis tekkis koduigatsus, päris raske oli olla võõras ühiskonnas, aga siis läks ikkagi hästi või siis tulid koju. Täida lünk riigi koha peal! Edasi on variatsioonid teemale..."
Koduigatsuse-teema on raamatuis tõesti kummitav, justkui kõlaks kõigi lugude taustaks minoorne "Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad...". See paneb juurdlema, kas äraminemisiha ja siis väljamaal koduigatsejaks muutumine on midagi eestlastele ainuomast või veel avaramat. Vastuseid paotub ridade vahelt.
"Minu Tōkyō" tundub eespool räägitud tasakaalusid hästi tajuvat. Paelub loojutustamise lihtsus, siirus, mis ei takerdu keerutustesse, hämmastab neutraalsust ja avameelsust põimiv stiil, millega kirjutaja lugejat läbi oma eluseikade veab.
Et Maarja Yano raamatus on kõrvuti pulbitsev emotsionaalsus, tark analüüs, kõikevõitev armastus, inimeste avastamise kirg, ohutunne, pidetuse hirm, elurõõm, kodu- ja kauguseigatsus, annab end lehekülgede vahelt tunda ehe elamise maitse.
Raamatukogudes looklevad "Minu"-sarja teoste järel lõputud lugejasabad.
Ma kuidagi ei tihka, erinevalt hakatuseks osundatud neiust, uskuda, et raamatute kerge kaal, olgu siis nende väliskuju või sisu silmas pidades, oleks populaarsuse põhipõhjuseks. Pigem ikka inimlik igatsus ja huvi - teise inimese ja tundmatu olemisviisi vastu. Neid huvisid rahuldab "Minu"-sari ju selges sümbioosis.
