FOTOD ja VIDEO: Maalehe reisiseltskond vallutas Château de Montséguri kindluse

Reisi teisel päeval võttis reisigrupp sihi Andorrast Prantsusmaale, et ronida katarite kuulsaimasse kindlusesse.

Pärast sõitu kurvilistel külateedel, maaliliste mägede vahel jõuti viimase ning ühtlasi kuulsaima katarite kindluse Château de Montséguri juurde. Järsu mäe tipus asuvas kindluses elas omal ajal 600 katarluse pooldajat. 13. sajandil alanud ristisõja käigus hävitati katarluse pooldajaid ja Montséguri kindlust piirati 10 kuud. Toona oli väga karm talv ja kataritel tuli puudus kätte nii toidust kui ka joogiveest. Märtsis 1244 vallutati kindlus ja alles jäänud 220 katarit põletati tuleriidal.

Kindlus on sellest ajast saadik varemetes, kuid neile, kes võtavad ette raske teekonna järsu mäe tippu, avanevad hunnitud vaated igasse ilmakaarde. Maalehe reisiseltskonnast vallutasid enam kui pooled selle kindluse.

Katarid olid 10.–11. sajandil Lõuna-Prantsusmaal tekkinud ning katoliku kiriku poolt ketserlikuks kuulutatud usulise liikumise katarluse pooldajad. Katarite nimest on pärit ka eesti keelde jõudnud sõna "ketser".

Katarite õpetus pole täpselt teada, sest peaaegu kõik andmed selle kohta pärinevad nende vastastelt. Katarite endi vähestest säilinud tekstidest on nende uskumuste ja praktika kohta väga vähe informatsiooni. On kindlalt teada, et katarid olid katoliku kirikuga opositsioonis ning omistasid selle vaimulikele rikutust, mille vastu nad pidevalt protesteerisid. Maailma pidasid nad olemuselt paheliseks. Maailma loojat, Vana Testamendi Jumalat samastasid nad kurja jumaluse Demiurgi ehk Saatanaga.

Katarid uskusid hingede taassündi; pääsemise teeks pidasid nad vaga ja kasinat elu ning pattudest hoidumist. Katarite juhid, kes püüdsid elada läbinisti puhast elu, nimetasid end täiuslikeks, headeks inimesteks või headeks kristlasteks; koguduse lihtliikmetelt nõuti kuulekust, kuid doktriini sügavama olemusega neid ei tutvustatud.

Katarid keeldusid abielust ning püüdsid hoiduda laste saamisest. Seadustamata armuvahekord oli nende silmis oma ebapüsiva loomu tõttu eelistatum kui abielu. Nad hoidusid toidust, mille allikaks oli suguline paljunemine (liha-, piima- ja munatoidud), levinud olid pikad ja ranged paastud. Soov pääseda kurja maise maailma kütkest ajendas katarite seas enesetappe, tihti enda surnuks näljutamise teel.

Erinevalt katoliiklusest pidasid katarid naisi meestega võrdseiks, sest maisel vormil polnud tähtsust ning hing oli nagunii sootu. Patuseks peeti vandeid ja tõotusi, mis katarite uskumuste järgi sidusid inimest maailmaga, kuid mis keskajal enne kirjaoskuse laia levikut olid kaubanduslike ja poliitiliste kokkulepete lahutamatu osa. Samuti mõistsid nad hukka sõjad ja surmanuhtluse.

Katarite ideed tekitasid paljudes kiriklikes ja ilmalikes juhtides muret, sest need destabiliseerisid ühiskondlikku korda ja õõnestasid kiriku õpetust ja mõjuvõimu.

Mitmed kirikukogud mõistsid katarluse hukka, kuid katarlust toetas suur osa Lõuna-Prantsusmaa aadlist. Aastal 1198 paavstitroonile asunud Innocentius III otsustas katarluse välja juurida. Kui esialgsed rahumeelsed missioonid nurjusid, alustas paavst 1208 katarite vastu ristisõda, kuhu suundusid paljud põhjapoolsed aadlikud, kes lootsid saada endale ketseritelt võetud maad ja varad. Sõda lõppes 1229 lõuna vürstide allutamisega, kuid katarlust ei õnnestunud nende seas läbi viidud massilisele veresaunale vaatamata lõplikult maa pealt pühkida.

Pärast ristisõja lõppu, kui enamik täiuslikke oli tapetud, ei kadunud katarlus ometi, vaid jäi talupoegade seas püsima, küll aga mugandasid talupojad seda oma äranägemise järgi. Hiliskatarluses näiteks loobuti mõttest, et kogu maailm on saatanast, ja väideti, et maailma on loonud Jumal ja Saatan koos, kusjuures head asjad lõi Jumal. Hiliskatarlust enam aadel ei toetanud, sest ka hiliskatarluses oli tähtsal kohal kasina elu nõue, ent sel ajal võisid aadlikud endale hakata lubama luksuslikumat elu kui talupojad.

Katarlastest talupoegade hävitamiseks korraldati veel ristisõdu.

Katarluse likvideerimiseks asutati 1229 inkvisitsioon. Aastal 1244 hukati hulk katarite olulisi juhte ning põletati tuleriidal. Nende toetajaid ähvardati karmide karistustega, nad pidid põgenema ja laialipillutatutena end varjama. Pärast 1330. aastat katarite tegevuse kohta teateid praktiliselt pole, kuid on võimalik, et üksikud rühmad püsisid kuni 15. sajandini.