Üllatava seigana tõi aga Helm esile, et üheks sellise liigirikkuse edasikandjaks on lambad, kes ühelt aasalt teisele ringi liikudes ja kadakate-põõsaste vahelt rohututte otsides kannavad oma kasukates edasi eri taimede seemneid, mis siis teise kohta jälle maha puistatakse.

„Ühe lamba seljast korjati 8500 eri liiki seemneid, kokku oli seemneid 85 eri liigist. Lisaks istusid rohutirtsud ja ämblikud ka veel lamba seljas,“ tõi  Aveliina Helmesile. Helm kirjeldas, et lambakari on ökoloogiliselt puhas ja levitab ringi liikudes vaid neid taimi, mis selle piirkonnas kasvavad.

„Inimene ja loodus on ikka käsikäes tegutsenud ning suurem osa niiduliike ongi sellised, mis meelsasti tahavad end lamba külge haakida, et siis teises kohas maha pudeneda,“ selgitas teadlane.

Eesti loopealsetel kasvab praegu 270 eri liiki taimi, 142 liiki samblaid ja 263 liiki samblikke. Ajalooliselt on Eestimaa poollooduslikud alad olnud ühed liigirikkamad, tänaseks on enamus maid kinnikasvanud, varasematel aegadel on Eestis olnud 43 000 ha selliseid alasid, praegu on alles vaid 2000 ha. Keskkonnaministeeriumis valminud poollooduslike koosluste säilitamise tegevuskava aastateks 2014-2020 tahab selliseid unikaalseid poollooduslikke kooslusi tunduvalt suurendada, enne kui liigirikkus sealt lõplikult kaob.