Seisab veski vete pääl...
“Kui veski kätte sain, olid järjekorrad möldri juurde mitu kuud, kuid 1990ndate keskpaigast tuli odav jahu välismaalt sisse, ja nagu mujal, jäid ka meile vähesed käima,” meenutab Hellenurme veskiemand Mae Juske.
Tuli hakata otsima alternatiivi jahvatusveskile, et hoida seda alles ja säästa lagunemisest. Juske leidis lahenduse – hakkas huvilistele näitama, kuidas veskitöö käib. Nüüd jahvatab mölder vilja ja veskiemand ise jahvatab seejuures suuga.
“Kui vanasti tuldi vankritäie kottidega ja üks inimene koorma otsas, siis nüüd sõidab buss huvilistega ette ja ma näitan neile ühe koti jahvatamist,” muigab Juske.
Vastavalt võimalustele on ta oma veskit kogu aeg poputanud. Suuremad ettevõtmised on olnud turbiinide remont ja tammiväravate vahetus. Siit-sealt on ta täitnud, lappinud, toestanud, puhastanud, sättinud, renoveerinud oma rahaga. Muinsuskaitse toega on tellitud arhitektuurseid projekte, peale pandud katus veskiosale ja loodetiivale, sel suvel ka moonakamajale. PRIA abil valmis möödunud aastal leivakoda, kus saab huvilistele näidata rukkileiva küpsetamist suures leivaahjus.
Mae Juske on üksteist aastat tagasi septembrikuus Hellenurmes loodud MTÜ Eesti Veskivaramu üks asutajaid ja selle eestvedajaid siiani. Tema sõnul on muinsuskaitsel olemas küll kirikute, mõisakoolide, kiviaedade programm, kuid tööstuspärand ei ole prioriteet üheski meetmes.
“Praegu annab veel midagi päästa, veel on seisvaid veskeid, kus sees säilinud ka eriline sisu, mis annab aimu möödunud aegade tegemistest, elu- ja ehitusstiilist, insenerimõtlemisest,” märgib Juske.
