“Taani hindamisraamat” annab ka ühe konkreetse veski nime – Kogael − ja aasta 1241. Koha osas on hindamisraamat pisut hinnanguline, kuid tänapäeval arvatakse, et see võinuks olla Koila veski Koogi küla taga Jõelähtme jõel pisut enne suubumist Jägala jõkke.

XIII sajandi keskel oli Eestis juba piisavalt palju veskeid ja nende olemasolu kajastub mõne säilinud kirjaliku allika kaudu ka tänapäeval. XIV sajandi keskel hoogustus eramõisate (saksapäraselt rüütlimõisate) rajamine. Üha enam anti eelkõige Liivimaal piiskoplikelt maavaldustelt teenekatele ordu- ja kirikutegelastele päriseks kasutada maad, mida nad enne vaid haldasid või rendilepingu alusel kasutasid.

Veskid olid juba algsete mõisate väga tähtsad ehitised, mida mõisa väärtuse kirjeldamisel kõige esmalt üles loetleti.

Kui külastada tänapäeval mõisakohti ja keerata korraks selg vägevale mõisahoonele ning uurida ümbrust, selgub, et ikka kusagil läheduses on või on olnud väiksem või suurem veski.

Hiljem, kui hakkasid tekkima põhimõisast eemal seisvad karjamõisad, olid ka suuremates karjamõisates tihtipeale oma veskid. Kuid küllalt palju oli ka vabadele talupoegadele kuulunud veskeid, neist tuntumad on Lahemaal Oandu, Laviku, Sae ja Porgaste.

Veskirohke Piusa

Vanemad vesiveskid koosnesid ühest laeta ruumist – veskikojast. Vesiratas asus hoone külgseina taga lahtise taeva all. Sellise lahenduse puuduseks oli sügis-talviti lumelobja tõttu vesiratta labade jäätumine ja suvepõudade ajal päikese käes läbikuivamine. Mõnikord püüti seda leevendada pealeehitatava varikatusega või pikendatud katuseviiluga. Hiljem ehitatud veskid koosnesid juba kahest ruumist: veskikojast, kus asusid veskiseadmed, ja veskikambrist, kus peale vesiratta asus mõnikord ka kerisahi.

Talumeeste veskiehitus sai hoo sisse XVIII sajandi keskpaiku ja jätkus kuni 1930. aastateni. Veskite käitamiseks kasutati kuni Eesti Vabariigi ajani vesirattaid.

Kõige rohkem vesiveskeid paiknes Lõuna-Eestis, kus jõgede lang on suurem kui tasase Eesti aladel. Kõige tihedamalt oli veskeid Piusa jõel – Võrumaa vesiveskite uurija Friedrich Haidaku andmeil kokku 39, mis teeb keskmiselt ühe veski vähem kui kolme kilomeetri kohta.

1930ndate teisel poolel tehtud uuringu andmeil oli Eestis ligi 800 vesiveskit, ainuüksi Piusa jõgikonnas oli neid 88.

Kuulsatesse püüliveskitesse (näiteks Tamme ja Korela Piusa jõel, Kiidjärve Ahja jõel) tuli veskilisi isegi 30–40 km kauguselt. Tehniliselt paremates ja suuremates seati kahe maailmasõja vahelisel ajal üles veeturbiinid ja elektrigeneraatorid või lihtsad dünamod. Need olid küll väikese võimsusega, kuid andsid piisavalt valgustusvoolu veskihoonele ja möldri elumajale; mõnest veskist veeti elektriliin ka teiste lähedalolevate taludeni.

Mõnel pool rajati veskikohtadesse väikesed hüdroelektrijaamad, mida peeti Eesti tolleaegse elektrifitseerimise esimesteks verstapostideks, näiteks Leevaku veejõujaam.

1940ndate teisel poolel pea kõik suuremad veskid natsionaliseeriti ning anti tööstuskombinaatidele, tarbijate kooperatiividele või jäid nad kolhooside-sovhooside omandisse. Paljud veskiomanikud küüditati Siberisse.

Mis saab edasi?

Taasiseseisvumise järgselt on mõnda veskit püütud taas käima panna, kuid ülirangete euronõuete rakendamise tõttu on need vähesedki seisma jäänud. 1990ndatel oli põnevaks turismiobjektiks 1914. aastal tööd alustanud Kiidjärve veski Põlvamaal.

Praegu töötab vee jõul Eestis ainult Hellenurme veski. Veskiemand Mae Juske on MTÜ Eesti Veskivaramu eesotsas olnud kümme aastat, alates selle asutamisest.

Olukord on aga murettekitav, kuna palju ajaloolisi ja muinsuspärandi väärtusega vesiveskeid on hävinud. Paraku ei luba keskkonnaamet paljudes veskikohtades paisusid taastada ega veejõudu kasutada või on esitatud keskkonnanõuded sedavõrd ebamõistlikud ja kulukad, et neid pole veskikoha omanikul võimalik täita.

Vesiveskite kasutamine on kuulutatud kõige suuremaks vooluveekogude seisundit halvendavaks tegevuseks, mis polevat võrreldav näiteks heitveereostuse mõjuga.