Kristjan Kais - doktorikraadiga võrkpallur
Oled sündinud hoopis Paikusel. Kaua oled Haaslava vallas elanud?
Haaslava vallas saab 25.oktoobril täis 4 aastat ja siiani ei ole pidanud kahetsema.
Kuidas Kurepalusse elama sattusid?
Kurepalu külla sattusin praeguse naabrimehe ja hea sõbra Kaimar Vahelaane kaudu, kes leidis siia sobiva krundi, mis jäi tema pere jaoks liiga suureks ja tegi mulle siis poolele krundile pakkumise. Kaua ma ei kõhelnud, sest samas külas oli ees ka juba teine kehakultuuri teaduskonna lõpetanud Andres Ottender, hiljem on siia vanu sõpru veelgi juurde kolinud, seega meil siin väike spordimeeste kommuun.
Rannavõrkpall pole tüüpiline Eesti ala. Kuidas jõudsid selle alani.
Pärnus, kus lapse- ja koolipõlve veetsin, on rannavõrkpall suvel ala nr 1, tollel ajal oli Pärnus võrkpall üldse kõige populaarsem ala. Käisin isa juures võrkpalli trennis ja suviti veetsime kõik vabad hetked rannas palli tagudes, nii see sportlaskarjäär alguse sai.
Kas oled rannavolles mänginud paljude erinevate partneritega.
Ei, olen olnud väga stabiilne. Olen tõsisemalt mänginud ainult kahe paarilisega: esmalt venna Kaarliga ja siis Rivo Vesikuga. Profikarjääri lõpetasin 2009. aastal, pärast seda olen projektikorras mänginud Oliver Vennoga ühe hooaja ja kõik ülejäänud paarilised on olnud paarilise vigastuse ajal asendajad või hilisemalt on olnud see lihtsalt hobikorras karjääri pikendamine.
Töötad juba aastast 2000 Tartu Ülikoolis õppejõuna. Mida pead raskeimaks ülikoolis õpetamise osas?
Kõige raskem on aastast aastasse õpetada ühte ja sama. Noored tulevad ja lähevad, mina alustan igal aastal uue kursusega põhitõdedest. Muidu on ülikooli töö väga tore.
Oled osalenud ka Pekingi olümpiamängudel. Miks on olümpiamängud nii ihaldatud ja hinnatud spordivõistlus?
Olümpiamängud toimuvad korra nelja aasta jooksul, rannavõrkpallis kestab sinna kvalifitseerumise protsess 1,5 aastat. Lisaks on see maailma suurim spordipidu, kus on reaalselt kõik maailma parimad sportlased koos, lisaks press ja publik.
Oled saanud küllalt noores eas doktorikraadi. Olid siis veel aktiivselt tippspordis ja valmistusid olümpiamängudeks. Kuidas sellise koormusega toime tulla?
Kes palju teeb, see palju jõuab. Kõige olulisem on oma tegevuste hoolikas planeerimine ja endale pandud eesmärkidest ja tähtaegadest kinni pidamine. Teine oluline osa on õiged abimehed, minul oli väga hea ja abivalmis doktoritöö juhendaja prof. Lennart Raudsepp, ilma kelleta oleks elu kordades raskem olnud.
Töötad kehakultuuri teaduskonnas. Kuuldavasti sulle esialgu teoreetiline pool spordist ei meeldinud, kuidas on siis võimalik, et nüüd oled doktorikraadiga õppejõud?
Ei mäleta, et teoreetiline pool mulle meeldinud ei oleks, küsimus on ilmselt selles, kuidas seda õpetada. Kui aineid huvitavalt õpetada, siis võib ka igavaima teema vastu huvi tekitada. Enda ülikooli õpingute ajal saadud kogemuste põhjal püüan nüüd loenguid lugedes tuua palju näiteid elust ja teha loengud tudengile huvitavaks. Kas sellega hakkama olen saanud, seda tuleb küsida minu tudengite käest.
Kuidas on hetkel võistlemisega? Siin-seal ikka võistled. Kas loobuda oleks raske?
Olen võistelnud suhteliselt vähe, sel aastal kolmel võistlusel, kuhu igale neist on kutsutud. Pärast tippspordist taandumist ei olnud mingit tahtmist võistelda, nüüd olen tasapisi erinevaid projekte ikka vastu võtnud. Kuna töötan ka treenerina, siis saan sealt oma adrenaliini kätte. Lisaks kasvab meil peres väike poeg Uku Kristen ja eelistan enda võistlemisele pigem pojaga aega veeta, sest treenerina pean niigi palju nädalavahetusi kodust eemal veetma.
Mida muudaksid Haaslava vallas ja millega eriti rahul oled?
Rahul olen Kurepalu loodusega, külas elab palju sõpru ja tuttavaid, keskkond on tore ja elamiseks hea nii endale kui lastele. Pikki silmi ootan kergliiklusteed Roiuni, millest palju juttu olnud ja mille rajamiseni loodetavasti ikka jõutakse. See teeks just eelkõige lastele maantee ääres liikumise turvalisemaks ja looks parema ühenduse ka valla au ja uhkuse - Vooremäega.
Mis on saanud plaanist rajada oma kohvik?
Plaan on pealuus olemas ja ootab sobivat hetke ja rohkem vaba aega. Võimalik et pealuu sisse see plaan jääbki, aga eks elu näitab.
Milliseid väljakutseid veel edasiselt elult ootad?
Olen kindel et elul on mulle ühtteist veel pakkuda, olen endale erinevaid ja huvitavaid tööprojekte ikka peaaegu igal aastal külge pookinud. Hetkel on suurimaks väljakutseks minu väike poeg, tema kasvamise ja arenemise protsess.
