Tori apteek saab 125-aastaseks

Tori apteek saab 8. oktoobril 125-aastaseks.
Heino Gustavson (Eesti Apteegimuuseumi konsultant) on kirjutanud aastal 1984 Pärnu Kommunistis ja aastal 1988 Pärnu Postimehes järgmiselt:

Maa-apteekide asutamine Eestis enne Esimest maailmasõda kujunes elavaimaks möödunud sajandi kahel viimasel aastakümnel.

Apteegi tekkimine maa-asulasse näitas selle punkti ning ümbruse rahuldavat kultuuri-ja sanitaarharidustaset, kuid viitas samuti paiga teatavale tähtsusele.

Kõik vastavad eeldused olid omal ajal Toris olemas: kihelkonnakool avati aastal 1875, raamatukogu 1878, „Salme" selts sai alguse 1883. a ja kuus aastat hiljem loodi karskusselts „Täht". Kõlas koorilaul.

Põllumajanduslikku uuendusrada sammus Jaan Tammann Sikanast. Tõusis hobusekasvanduse hea maine. Aastal 1888 pidas Tartu ülikooli naistekliiniku assistentarst dr. med. Janis Dzirne Sikanas nelja palatiga (u. 20 voodikohta) erahaigla.

Juba enne tohtri tulekut aga hakkasid Toris liikuma apteegiasjad. Ametlik ajakiri" Lifljandskie Gubernskije Vedomosti" teatas 12. veebruaril 1888(vkj.), et Johann August Hinrichsonile on antud luba sisse seada apteek Tori luteriusu kiriku juures. Ning 26. septembril avaldas nimetatu „Virulases" kuulutuse: „Sellega teatuseks, et ma Toris, Pärnu maakonnas apteeki sisse seadnud ja avanud olen. Ka müün ma 5% Wene wõidulaenu piletisi kuu viisi maksmise peale". Kahjuks on kubermanguvalitsuse arstiosakonna arhiiv teadmata kadunud, nii et dokument apteegi avamisaja kohta puudub. Avamisaja aluseks ongi just viimatimainitud ajaleheteade. Uue kalendri järgi võime Tori apteegi saja- aastast juubelit pidada 8.oktoobril 1988.a.

Kahtlemata kasvasid Hinrichsoni sissetulekud pärast kohaliku haigemaja avamist. Et ravimeid nimelt Tori apteegist sinna osteti, selgub „Postimehe" artiklist (3. juuni 1889), kus on öeldud: „Kliinikus saab haigete rawitsemine korrapärast ja hoolega toimetatud. Apteek on käepärast."

Kes oli August Hinrichson? Eelkõige olgu teada, et tollal jäi mitme eesnime puhul üks põhiliseks, käesoleval juhul heideti kõrvale Johann. Muide: ise ta kasutas nimevormi Heinrichson.

Hinrichson sündis 5. juulil 1860 (vkj.) püttseppmeister Karl Hinrichsoni pojana Pärnus, käis ka seal koolis. Ametit asus ta õppima Narva Vanas apteegis ja sooritas 1879. a Tartu ülikooli juures apteekriabilise eksamid. Ilmselt ei rahuldanud noormeest ainult üks diplom. Mittestatsionaarselt lõpetas ta kahe aastaga Magdeburgi (Saksamaal) raamatupidamiskooli.

Aastail 1882-1885 näeme teda küürutamas Sindi kalevivabriku kontoris paberite kohal ja arvelauda klõpsutamas. Kuid ju vist osutus istuv tööviis A. Hinrichsonile vastumeelseks. Taas valis ta apteekriabilise ameti. Esialgu Tallinna raeapteegis, siis aga hoopis kaugemal Hersonis. Sealt ta tuligi tagasi Pärnumaale oma apteeki looma. Kodukandist leidis A. Hinrichson ka elukaaslase - Julie Tõnnova Tõstamaalt.

Siin peame lugejat hoiatama eksiarvamuse eest, nagu asutanuks ja pidanuks Tori apteeki doktor J. Dzirne. Alust selleks on tõenäoliselt andnud üks varasem trükiteade, mis kummatigi ei ole millegagi põhjendatud.

Nähtavasti oli Tori apteegil hea sissetulek , millele osutab palgalise apteekriabilise pidamine (apteegi avamisest peale töötab seal aastaid Eugen Willberg Põltsamaalt).

Aga siiski ei rahuldunud energiast pakatav A. Hinrichson üksnes arstirohusegamisega. Sajandi lõpul asutas ta ühes Karl Norrmanniga Tori linaketrusvabriku ja asus seda ise praktiliselt juhatama. Peagi lisandus käitisele takuketrusosakond.

Vähe sellest! Apteegi juurde rajas A. Hinrichson suure ravimtaimeaia ning alustas laialdast farmakobotaanilist uurimistööd.

See ei hõlmanud mitte ainult ravimtaimekultuure vaid ka kohalikke metsikult kasvavaid ravimtaimi. Viljad ei jäänud tulemata: 1904.a. ilmus Peterburis tema raamat, mille pealkiri tõlgitult kõlab: „Venemaal kuni 62° põhjalaiuseni levinud aedviljade kasvatamine ja nende kasutamine „kokakunstis"".

Tori apteekri innukas tegevus ei jäänud tähelepanuta. Venemaa Aiandusseltsi presiidium Peterburis otsustas 1906. aastal anda temale ravimtaimede kasvatamise ja eeskujuliku herbaariumi koostamise eest suure hõbemedali. Kaks aastat hiljem järgnes juba kuldauraha.

1910.a. trükiti Tartus A. Hinrichsoni teaduslik teos, mis tõlgitult tähendab: „Venemaal hästi kasvavad ja enamkasutatavad ravimtaimed ning nende kasutamine meditsiinis". Raamatu maht on aukartust äratav: 228 lehekülge teksti ja 60 lehekülge tabeleid.

Vahepeal oli Tori apteekrile veelgi enam medaleid lisandunud. Ühtekokku, kaasa arvamata juba eelnimetatuid, anti neid talle üle 8. Aukirjade arv oli 24.

Üsna pingutavaks kujunes A. Hinrichsonile kodune farmatseuditeadmiste täiendamine, mis nõudis aega ja kümnete paksude raamatute läbitöötamist! Siingi kroonis tema püüdlusi edu: juba 50- aastasena sooritas ta Moskva ülikooli juures mittestatsionaarselt proviisorikatsed.

Kas heitis mees nüüd loorberitele puhkama? Kaugeltki mitte! Ette võeti senisest ulatuslikuma monograafia koostamine, kus käsitlemist leidsid peamiselt Tori ümbruses kasvavad taimed ja eriti nende idandid. Ja kui kaugelt imbus Liivimaale teade Brüsselis välja kuulutatud ülemaailmsest võistlusest, teemaks kirjutised farmatseutilise kutsetöö korraldamise kohta, siis saabus Belgiasse ka paks pakk paberit Torist. Zürii hindas A. Hinrichsoni prantsuskeelset õpikukäsikirja „Raamatupidamise õpetus apteekidele ja rohukaupmeestele" kuldmedaliga.

Kurb aga on ülalnimetatud farmakobotaanilise uurimistöö saatus. Monograafiast jäi kirjutamata veel paar peatükki, kui autori elu katkes. Ta hea elukaaslane leidis küll kompetentse kaasautori, kes teose mustandeksemplari asemel lõpetas, kuid Esimese maailma ajal Venemaale hindamiseks ja avaldamiseks saadetud materjal kadus jäljetult.

Nõrga tervisega A. Hinrichson usaldas apteegi R.Tschischevskyle, andis varsti apteegi temale rendilegi. Lesk jättis rendilepingu kehtivaks kuni 1920. aastani, mil Tschischevskyst sai pärisomanik natsionaliseerimispäevadeni 1940. a.

Agar, püüdlikult rahutu ning tööviljakas August Hinrichson suri Toris 17. jaanuaril 1913. Apteegi omandas apteekri abiline Raimund Tschischevsky. Ajavahemikus 1919- 1939. a ravimite retseptuurimüük kolmekordistus: kui 1919. a oli arstirohtu väljastatud 1121 retsepti järgi, siis 1939. a figureerib vastava arvuna 3504.

Näeme, et Tori apteek ei ole ajalukku läinud mitte üksnes asutusena, mis on hea seisund rahva tervise taastamise eest. Siit on lähtunud ka majanduslikke ideesid, need on realiseerunud ja avaldanud märgatavat mõju asula kujunemiskäigule. Kuid veelgi suuremaks osutub apteegi teadusajalooline osa: proviisor A. Hinrichson on aidanud Tori nime viia kaugele üle kubermangu, koguni üle riigi piiride.

1940.-1954. a olid juhatajateks lühikest aega Asta Kirikal, Arkadi Kommel, Heinrich Rosenberg, Elli Kalmre, Laine Tammik.

1954. aastast oli 33 aastat apteegi juhatajaks prov. Elma Kaasik. 

Aastast 1987 on apteegi juhataja proviisor Silva Mürel.
Kas apteek saab ka 130. sünnipäeva tähistada?