Veendumus süveneb, et asjad meie parteide rahastamisega on juba mõnda aega kapitaalselt käest ära ning üksikute vilepuhujate tehtavad paljastused lisavad üksnes süngele panoraamile detaile ja ei muuda kujunevat pilti. Suurparteide puhul jõuame lausa piibelliku nentimisele- kes on süütu, visaku esimene kivi. Küsimus on ainult vahelejäämiste järjestuses ja mahus. Seaduspärasus näib samas olevat selline - mida klientelistlikumat tüüpi ja jäigema võimuvertikaaliga parteiga on tegemist, seda enam on seal tegemist valgustkartvate tegudega rahastamise valdkonnas.

See, et sedalaadi skandaalid sattuvad valimiseelsele ajale võimaldab ühest küljest öelda, et tegemist ongi vaid valimispropagandaga. Kas aga on? Meie ülepolitiseerituse tingimustes polegi enam mittevalimiseelset aega, sest üks kampaania lõpeb ja järgmine algab. Ka nüüd valmistuvad parteid lisaks vähem kui kuu aja pärast toimuvatele kohalikele valimistele järgmisel kevadel toimuvateks Europarlamendi valimisteks ja ülejärgmisel kevadel toimuvateks Riigikogu valimisteks. Millal oleks siis tulemas sobiv aeg poliitafääride paljastusteks, mis ei seostuks valimistega? Seepärast tulekski enam keskenduda faktide kindlakstegemisele ja vähem usule, sest lääneliku õiglustaju baasidee ütleb, et juba toimunut pole võimalik muuta. Sest see lihtsalt on nii ja mitte teisiti.

Tähelepanu piirudmine menetlustehnilistele üksikasjadega on selge hämamine. Tundmatu päritoluga raha osalemine näiteks valimistulemuste kujunemises ei pea tähendama ainult teise astme kuritegu, mis aegub viie aastaga. Kui raha pärineb näiteks vaenuliku riigi eriteenistustelt, kes on endast sõltuvaks teinud erakonna tippjuhid, on tegemist tipptasemel poliitlise korruptsiooniga. Võib-olla isegi riigireetmisega, see tähendab esimese astme kuritegudega, mille aegumine on kümme aastat. Kui leiab tõestamist fakt, et Keskerakonna kassasse toimetati väidetud summasid, on tegemist õiguslikult täiesti aktiivse juhtumiga, mille täpsete asjaolude kindlakstegemisega peaksid hakkama tegelema kompetentsed organid.

Muidugi on raske 2013. aastal tõestada konkreetsete tegude toimepanemist 2005. aastal ja õiguslikult kipub tekkima sõna-sõna vastu olukord. Kuid kes teab, äkki on siiski võimalik leida juhtunu kohta tõendeid, mõni „Monica Lewinsky kleidikese moodi asi näiteks“. Üldiselt on aga ilmne, et parteilised sisedistsipliinid üha murenevad ja järjest enam on neid, kes julgevad käituda lojaalse kodanikuna olukorras, kus see tähendab vastuollu minekut„kambaga, perekonnaga“. Kõigile tulevastele potentsiaalsetele vilepuhujatele soovitaks aga edaspidi enda tunnistuste, paljastuste fikseerimist viisil, et neist saaks kriminaalmenetluses kasutatav tõend. Kindlasti on selleks juba praegu loodud piisavalt tehnilisi ja menetluslikke võimalusi.

Paha hais erakondade rahastamisega seoses tuleneb eelkõige sellest, et praegune poliitpraktika vajab raha, palju raha, „raha, ainult raha“. Esimene erakondade poolt ühiselt tehtav samm peaks olema konsensuse leidmine hüppeliseks rahavajaduse vähendamiseks ja see on võimalik. Milline kartelliparteidest suudab teha selle sammu esimesena, saab enim plusspunkte. Pööre Eesti poliitilises kultuuris tuleb aga niikuinii.