Juhtikiri: Vaikiva ajastu hingus
Paraku sarnanevad Rein Langi ja Urmas Klaasi (iroonilisel kombel on mõlemad poliitikud endised ajakirjandustegelased) rohmakad sammud liigagi palju 1930. aastate vaikiva ajastu arhitekti Kaarel Eenpalu omadega: jõuvõtted ja parteiline telefoniõigus toimetuse kallal, katteks õõnsad naeratused, valetamine ja udujutt ajakirjanduse “arendamisest”.
Jah, Sirp oli väike kultuurileht. Ent ka väike võib olla oluline ja märgiline. Liiatigi on ju ministril plaanis kogu kultuuriajakirjanduse “ülevaatamine”. Need on samuti tiraažilt väikesed, kuid sisult hiigelsuured ajakirjad − just neis ja nende abil toimub eesti kultuuri igakuine kasvamine ja settimine.
Toimunu taustal on ähvardus rahvusringhäälingule peremehe leidmisest juba äärmiselt pahaendeline. Kas tõesti püüab valimiskaotust ette aimav valitsuspartei, mille juhtkonnas kohtab Leonid Brežnevi ajal parteisse astunud ekskommuniste, endale nüüd allutada riiklikke ning avalik-õiguslikke meediakanaleid?
Kui minister Lang ei ole Maalehe ilmumise ajaks juba tagasi astunud, ühineb meie toimetus tema tagandamise nõudmisega. Kuid sellest üksi ei piisa, ka Sirbi endine toimetus tuleb ametisse ennistada ning jätkata seaduslikku konkurssi uue peatoimetaja leidmiseks. Mõistlik oleks ellu viia Rein Raua ettepanek kogu sihtasutuse Kultuurileht nõukogu ümberkujundamisest.
Kaaperdajate käest pääsenud Sirp ei oleks muidugi enam endine – küllap algaks tõesti uus ja senisest huvitavam ajajärk selle lehe elus. Siis kasvaksid ka tiraažinumbrid, see omakorda oleks kaitseks poliitiliste rünnakute vastu.
Siit jõuamegi ühe olulise aspektini. Rahvaloenduse andmetel elab Eestis peaaegu 200 000 akadeemilise kõrgharidusega inimest. Õpetajad, arstid, ohvitserid, insenerid, ärijuhid, ajakirjanikud – kõik me oleme paberite järgi haritud ja kultuursed inimesed. Kuid kultuuriajakirjanduse tiraažid on selle arvu kõrval mikroskoopilised.
Kultuuriministeeriumi hiljutine mõte päästa ajakirju nende kohustusliku tellimise teel maaraamatukogudesse oli selle olukorra kurb illustratsioon: ajakirjade elushoidmiseks tuli piirata tädi Maali ja onu Juliuse lihtsakoelisemaid, kuid nende jaoks olulisi ja tänuväärseid lugemisvõimalusi. See on meie, haritud inimeste häbi!
Ajakirja tellimuse otsekorraldus võtab arvelt vaid paar eurot kuus. See kaheeurone iseenda harimiseks ja eesti kultuuri toetamiseks on meil taskupõhjas ikka olemas. Praegu ongi paras aeg jõulukinkide varumiseks ning järgmise aasta plaanide tegemiseks.
