Lembit Kaarna: Penipidajad pokri!
Tädi Maire peab suurt koera kodus. Maire räägib kõigile, et noh ega minu Pontu-Lontu midagi kellelegi ei tee, ta on ülisõbralik. Ühel päeval tädi Maire koer hammustas naabritädi Kairet kintsust nii, et viimane pidi kuu aega arsti juures sidumas käima. Maire leidis, et ei tea kas asi on nii hull, minu koer mind pole küll kunagi purenud. Kuidas siis nüüd järsku nii juhtuda sai?
Onu Vello segavereline hagijas hüppas naabri-Jaani rõõmsalt tervitades üles ja määris viimase pidulikud riided poriseks. Jaan küsis Vellolt, mida see asjast arvab. Ei noh, minu Pätu-Lätul on jah selline koera komme. Mis seal ikka erilist, arvas Vello. Jaani riided olid aga määritud. Riiete puhastamine on seotud aja ja mõningase rahakuluga. Pesumasin nõuab oma osa. Pealegi jäi Jaan kokkulepitud kohtumisele hiljaks, sest pidi kodus käima riideid vahetamas.
Pille tubli ja krapsakas krants Muki-Nuki käib aegajalt naabri-Kalle õue peale oma julkasid poetamas. Kalle märkuse peale ütles Pille: ei noh, ega mina ei saa koera keelata, kui see tahab sittuda. Kalle palus, kas Pille oleks nii kena ja tuleks ning koristaks oma koera väljaheited tema jalgrajalt ära. Pille ühmas selle peale vaid, et mis, kas sul on seal mingi palee vai, et paar pisikest koera junnikest ei või rahus maas vedeleda.
Lugude jutustamist taolistest ebameeldivatest vahejuhtumitest, mil kokkupuuted kaaskodaniku omandiga põhjustavad meelehärmi, võiks lõputult jätkata. Iseasi, kas sellel mõtet on. Iga soovija võib kodus ise omaette püüda meenutada vähemalt kolme elustvõetud näidet, mida sobiks ülalkirjeldatutega ühte loetelusse asetada. Usun, et lugudest ei tuleks puudust ei maa- ega linnaelanikel.
On igati loogiline, et looma tegemiste eest vastutab looma omanik. Selle vastu ei vaidle naljalt keegi. Kõik on nõus, kuni just mõne konkreetse inimese koer pole midagi taolist teinud.
Minu arvates pole seadusandjal eriline probleem korraldada seadused pisut ringi. Näiteks kui kellegi omaniku loom ründab inimest, siis looma omanik vastutab selle ründe eest selliselt, et justkui tema ise oleks ründe toime pannud. Ja-jah, otsesõnu öeldes: kui tädi Maire koer pures tädi Kairet kintsust, siis seadus peaks seda juhtumit käsitlema selliselt, et justkui tädi Maire oleks ise ja isiklikult löönud oma enda hambad tädi Kaire kintsu. Lühidalt: inimene hammustas teist inimest. Kui seadus võimaldab sellise teo puhul kasutada hammustaja karistamiseks näiteks 15-päevalist aresti, siis tulekski koera omanikule (meie näites tädi Mairele) määrata 15 päeva aresti. Omanik ju vastutab oma omandi turvalisuse tagamise eest kaaskodanike suhtes.
Kui Vello koer määris ära Jaani linnaskäimise riided, siis seadus peaks käsitlema juhtumit selliselt, et justkui Vello oleks oma porist jalga pühkinud Jaani riietesse. Seega: inimene pühkis oma poriseid käsi või jalgu teise inimese riietesse. Kui selle teo eest on võimalik määrata karistuseks arest 15 ööpäeva, siis selline karistus tulekski Vellole määrata selle eest, et tema koer määris Jaani riided poriseks.
Seaduses on minu teada kõik võimalused olemas karistada Pillet selle eest, kui tal peaks tulema tahtmine minna Kalle õuele ja kükitada sinna üks hunnik väljaheidet. Loomaomanik, kes oma lemmiku eest vastutab, peakski saama karistatud nende seaduse sätete kohaselt justkui tema ise sooritaks tegusid, mida teeb tema loom.
Minu hea sõber, kes viibis tööasjus üle poole aasta USAs, rääkis jahmatava loo Virginia osariigi koeraomanikest ja nende ülimast distsiplineeritusest. Hommikul pargis jalutades tuli sõbrale vastu koeraga naisterahvas. Koer oli loomulikult jalutusrihmaga ja suukorvistatud. Millegipärast mainitud koer urises sõbrast möödudes. Seepeale koeraomanik vabandas sõbra ees korduvalt ja tundis muret ega sõber pahaks ei pane, et koer sellise suhtumisega on. Ta küsis isegi, et kas ta saab juhtumi kompenseerimiseks midagi teha. Vot selline kord ja distsipliin!
Saksamaal on üldteada asjaolu, et kui koeraga minna avalikku kohta, näiteks matkarajale jalutama, siis peab olema koerajalutajal vastav tunnistus, mis tõendab, et koerajalutaja on suuteline koera eest vastutama ja oskab koeraga avalikus kohas ohutult toime tulla. Meie Linnutee matkarajal mõni peni lõriseb su peale ja mõni tuleb ligidalt nuuskima, nii et määrib ilaga riided kokku. No on need siis mõned õiged loomapidajad, kes niimoodi lasevad oma pontul teise inimese suhtes käituda? See on ju sama, kui teine inimene tuleb ja sõimab sind avalikus kohas rumalate sõnadega või pühib oma tatist nina sinu riietesse. Kas hea lugeja, oleksid rõõmus, kui sinuga nii juhtub?
Ma arvan, et need Eesti koeraomanikud, kes vastutustundetult on endale looma soetanud, ega saa tema pidamisega korrektselt hakkama, võiksid siiski oma looma pidada loomuliku lõpuni. Mis puudutab aga uusi loomaomanikke, siis tuleks meilgi hakata neid järjest atesteerima. Kujutan ette, et see on üksnes aja küsimus, mil atesteerimine muutub vältimatuks. Olgu siis selle korra sisseseadmiseks vajalik mõni eurodirektiiv või järsku tuleb kusagilt, näiteks loomakaitsjatelt, Kennelliidult või mõnelt teiselt asjakohaselt organisatsioonilt mõni omamaine sellesuunaline algatus.
Kõik käesolevas loos kirjeldatud juhtumid on elust enesest võetud, kuid inimeste nimed on välja mõeldud.
