Koos ühes klassis õpiti neli aastat. Lisaks ühes klassis õppimisele juhtus ka nii, et sattusime elama Rakveres ühele ja samale Saueaugu tänavale. Ikka juhtus nii, et kool lõppes ühel ja samal ajal või tulime koos õhtuti üritustelt koju, Vello saatis mind siis kenasti koju. Ja eks siis hakkas vastastikune tõmme ka natukene tulema, räägib Pilvi. Peale kooli lõpetamist 1948-ndal suunati Vello Roela Mittetäielikku Keskkooli õpetajaks, Pilvi aga Eesti teise otsa Valgamaale Hummulisse algklasside õpetajaks.

Roelas pandi Vello juba esimesel aastal 7.klassi juhatajaks, selle kõrval andis ta kehalist kasvatust, geograafiat ja konstitutsiooniõpetust. Siis aga suunati teda kolmeks aastaks Tallinnasse sõjaväkke. Enne sõjaväkke minekut poetas Pilvile, et ära sa enne küll mehele mine, kui ma tagasi olen! Ehkki see palve oli öeldud pooleldi naljaks, otsustas Pilvi Vello ära oodata.

Vello vabanes kroonust kolme aasta pärast aprillis ja läks haridusosakonda vana töökoha tagasi nõudma. Sealt aga vastati, et kooliaasta lõpp on lähedal ja vaba kohta vanas kohas enam ei ole. Teda võeti tagavaraõpetajana arvele ja saadeti kaheks kuuks pioneerilaagriülemate kursustele. Suvel määrati Karepa pioneerilaagri ülemaks. Kaks kuud sain seal olla, kui palusin, et augustikuuks mind vabastataks, et saaksin vanemate juures loomadele heina teha. Siis läksin haridusosakonda uut kohta küsima, mis asuks kodule lähemal. Ma unustasin küsida, et mis koht see lähedal on! Saadeti Viru-Jaagupi 7- klassilise kooli direktoriks.

Ma olin siis noor ja avaldasin kahtlust, kas saan hakkama. Öeldi: küll sa saad, meie aitame ja su vanemad (kes olid samuti õpetajad) aitavad ka, pioneerilaagris said ju kenasti hakkama. Vello saigi, sellest koolist kujunes tema töö ja hobi. Kunagine hea kolleeg Alise Vaasma meenutab Vellot „Viru-Jaagupi läbi aegade" raamatus: „Erakordselt hea majandusmehena, täpse ja tähelepaneliku koolmeistrina suutis ta rakendada pedagoogilise kollektiivi ühtse vankri ette." Muidugi saatis kooli edu.

Pilvi töötas sel ajal Hummulis. Omavaheline side kooliõel-vennal ei katkenud. Pilvi käis Vellot sõjaväes vaatamas, Vello tegi Arukülast Pilvile Veneverre vastukülaskäike küll talvel ratsa, hobusega, suuskadega, suvel rattaga. "Ma olin küll maapoiss, aga ega ma seepärast veel hobusega ratsutanud ei olnud!" Ära käis.

Pilvi ei saanud Hummulis kaua olla. Kuna ta isa haigestus raskesti, siis taotles ta üleviimist isakodule lähemale. Nii vabastatigi ta Hummuli kooli õpetaja ametist ja saadeti Muuga kooli, sealt omakorda Venevere kooli. "Veneveres tuli mul uus koolimaja vastu võtta. Mida mina, 22-aastane noor tüdruk teadsin ehitamisest!" Aga asjad lõpuks sujusid ja maja sai vastu võetud.

Siis juhtus aga nii, et Rakke kooli direktor lasti lahti, kuna koolipitsatiga Stalini pildi oli keegi riputanud raudteejaama väljakäigu seinale. "Minusugune noor tüdruk pandi tema asemel koolidirektoriks. Rakkes sain olla ametis ühe aasta, kui me abiellusime." Pilvi Pärnaste ja Vello Taremaa abiellusid 24-aastasena 1953. aasta vana-aasta õhtul. Vello meenutab: "Mul oli ühe Moskvitsimehega kokku lepitud, et toome Pilvi Rakkest Viru-Jaagupisse ja registreerime end ära.

Millegipärast ei saanud Moskvitsiga järele mindud. Aga et naisevõtmine pooleli ei jääks, siis sain kaubale ZIL-i juhiga, kes vedas sellega piima. Läksime Viru-Jaagupi külanõukogusse, see asus tol ajal konstaabel Vilu majas.

Ühel pool olid külanõukogu ruumid, teisel pool raamatukogu omad, mis olid omavahel klaasidega ustega eraldatud. Parasjagu käis raamatukogus näitemänguproov. Rahvas siis vaatas, millise naise koolidirektor endale võtab ja kuidas meie paaripanek käib. Koolimajja oma korterisse jõudes kinkisin Pilvile abielusõrmuse. Laulatussõrmust sel ajal avalikult kanda ei tohtinud. See sõrmus on Pilvil senini alles.

ZIL-ga sõidud ei olnud selleks päevaks veel läbi: oli vaja koju isa-ema juurde Arukülla sõita. Seekord vet-arst Kolki uhke musta värvi ZIL-ga. Isa, muusikamees, võttis noorpaari vastu klaverimänguga. Nii, neljakesi, need pulmad tookord peetud saidki. Tänu abiellumisele sai ka Pilvi Rakkest tulema, tööle Viru-Jaagupisse, kus ta töötas palju aastaid algklasside õpetajana.

"Kui sõjaväest tulin, siis panin end kohe Tallinnas Pärnu maanteel asunud Volga kaupluses autoostu järjekorda." Iga kahe kuju tagant tuli käia uurimas, kui kaugele on järjekord edenenud. Neli aastat sai käidud, enne kui auto - Moskvitsi - võisime osta.

Oma maja hakkasid Taremaad ehitama 1957. aastal. Põllu peale anti maatükk. Lage oli, kõik puud ja põõsad oleme ise istutanud. Puud on nüüd suureks saanud, pakuvad suvel varju ja kaitset tuule eest.

Millest elasime - meil oli oma lehm, sead, kanad. Enne kooli tuli loomad talitada, lehm lüpsta, lapsed riidesse panna ja alles siis sai tööle minna.

Pilvil ja Vellol sündis kolm last: Tiit Anu, ja Tõnu. Kui Tiit sündis, siis elas noorpere juures veel ka Pilvi ema, kes aitas last hoida (noored emad said tol ajal lapsega kodus olla kaks kuud pärast lapse sündi).

Tänaseks on kolmel lapsel omakorda kõigil kolm lapselast, ja veel kaks lapselapselast, kelle tegemistele vanavanemad Vello-Pilvi kõvasti kaasa elavad. Elutoa seinu ehivad toredad järeltulijate pildid koolide lõpetamistelt ja elu tähtpäevadelt. Pildid on Vello lasknud suuremaks teha ja ise raamid ümber meisterdanud.

Mis on see saladus, mis nii kaua lubab teineteisega koos elada? "Ma olin ju kogu aeg tööl, eks ma seepärast niikaua vastu olengi pidanud!" muheleb Vello. Pilvi leiab, et tuleb püüda arvestada teise inimesega, tema soovidega, siis ei tule pahandusi. Ja pahandusi nende 60 aasta jooksul Pilvi ja Vello enam ei mäletagi. Neid polegi õieti olnud. "Me oleme kohe noorest peale teineteisega hästi läbi saanud!"

Pahandustest vaat' et hullemgi on vanaduses Pilvi meelest hoopis see, et ajapikku on kõik jutud juba ära räägitud. Polegi enam millestki rääkida. Aga või vanapaar kodus lausa rahus istub. Vello käib Roela kooris laulmas, mõlemad on usinad Elutarga klubis käijad, sageli leiavad tee koju lapsed ja lapselapsed.

Kümme aastat tagasi, kui paar kuldpulmi pidas, peeti vana-aasta õhtul kiriklik laulatus Viru-Jaagupi kirikus. Kirikuõpetaja Tarmo Linnas pani meid pidulikul jumalateenistusel taas paari. Vello: "Ainult ühe lause jättis ütlemata: võite nüüd pruuti suudelda!"