Kõigepealt haugatab korraks valvur maja ees. Kimmu on nimeks. Juba koera näost on näha, et tal pole kurje kavatsusi.

Aga väike valvsusekübeke on tal kusagil kuklataguses ehk ikkagi tallel. Perenaise Annika tulek päästab koera valveülesandest, et minna oma asjadega tegelema.

Keskne kuju - hobune

Seda mõistab igaüks, kes on tulnud ratsatallu, et hobune on n-ö põhikapital, A ja O.

Aga see oleks väga pinnapealne arusaamine. Kapital küll, aga missugune?

Vesteldes Kännukuuse ratsatalu puhkemajas perenaise Annika Lemberiga, inimesega, kelle terve senine elu on piltlikult öeldes veedetud koos hobustega, hakkan mõistma, kui suure elupagasiga peab olema, et selles omamoodi suurriigis õiget kurssi hoida. Kaheksateist hobust on praegu Kuusekännul.

Et neil oleks jaksu ja tahtmist inimesi teenindada, võõraste kombeid taluda, tuleb tingimused luua. Mismoodi? Loomasöödast saab kõik alguse, seda on mitut sorti, ja igapäevaselt määrab söödanormi looma tehtud töö hulk. Kaeru ei anta magamise eest! Koplikamarad pole eriti viljakad, liivased ja saagivaesedki. Paarkümmend hektarit on seda pinda, kari käib selle põhjalikult läbi. Kui tuleb turismihooaeg, matkad ja ratsalaagrid, siis tuleb ka kodust kaugemal „einestada".

 „Hobune on karjaloom," tavatseb perenaine rääkida. Jälgige loomade käitumist koplis, ja te avastate, et mehine ja uhke olekuga hobune võib vahel ka väga kuri olla, kui rikutakse nö ühiselu reegleid. Igal karjal on oma liider. Näe, sealt ta tulebki, kõrb ristandruun, Delton nimeks. Väärika olemisega, sest ta on juht, liider. Kord peab majas olema.

Hilissügisene külavahetee on talviselt libedavõitu, koplisse on valgunud sulavesi. Hobustele on tekid selga sätitud, spetsiaalsed hobustele. Jala kõndivat teelist saadetakse pilguga kuni see silmist kaob. Perenaise või peremehe ilmudes minnakse nendega kokku saama. Perenaise jutu järgi on hobused terved, loomaarsti visiidid on haruharvad. Eks vahel mõni kabjaraud tahab ülekinnitamist või asendamist. Peamine töö algab siis, kui tulevad kliendid oma soovidega. Algajat on vaja õpetada, vilunum saab ratsutamisega ise hakkama. Kui aega kinni pannakse, juhtub ka seda, et soovitakse endale nimelist hobust, kellega juba suhted klapivad.

Ratsalaagrid on pikemaajalised, siis on hobune ratsuri hooldada. Peamised kliendid on Soome turistid ja meie õpilased (noored). Et perenaine on soome keelega sina peal, sujub asjaajamine ladusalt.

Selle loo algul sai mainitud, et perenaine Annika Lember on hobustega koos olnud peaaegu terve senise elu. Ei saa jätta lisamata, et juba 8-aastaselt hakkas ta tegelema ratsutamise kui võistlusspordiga. Tallinnas elades tuli ta koolisõidus (üks elegantsemaid valdkondi ratsaspordis) korduvalt meistriks ning pälvis ka N Liidu meistersportlase tiitli.

 „Mul oli isa poolõde ratsatreener, tema kaudu saingi suurde ratsutamisse," rääkis Annika oma tee algusest. Tema tippspordi aastad olid 1984 -1991. Uus vabariik tegi suuri korrektiive, hobused müüdi maha soomlastele. Süsteem lagunes.

Kuid ega Kuusekännul viga pole, sel aastal valmis ratsamaneež mõõtmetega 20x40 m. Soomlastel on meiga sarnane ratsakultuur. Palju on püsikliente, kuigi reklaam pole just laialdane.

Meie maneež annab ka ümbruskonna inimestele talvist aega ratsutamisele kulutada. See on aeg oktoobrist aprillini. Kaugema rahva tarvis on valminud 10-kohaline majutusruum puhkemajas. Ka saun on olemas. Siia tullakse, Kuusekännust jääb häid mälestusi.

Aga tulijaid võiks rohkemgi olla, sest Tallinnani on 69 km, Kadrinani saab 22 km. Lahemaa metsades on ratsutamine looduse ja ilmailu nautimine.

Mida Kuusekännul käinud arvavad?

Selleks avame ratsatalu veebilehekülje, kus inimesed avaldavad oma arvamusi, räägivad muljetest.

● Loodan, et saan jälle Ruudi ja Roomaga sõita - Helena.

● Parim ratsatalu, kus käinud olen.

● Tahaksin väga saada Aurumit.

● Sellel suvel lähen Kuusekännule.

● Hobused on tõesti suurepärased jne-jne.

Sel aastal tuli ka tunnustus Kuusekännu ratsatalule: heade tulemuste eest maaturismi arendamisel tunnistati Kuusekännu ratsatalu „Parimaks väikeettevõtteks 2013" Põhja- Eesti piirkonnas ning I koha vääriliseks. Talu liigub visalt ühe oma tähtsama eesmärgi poole, püüdes suurendada eesti inimeste osakaalu turistide üldarvus. Mismoodi seda parimal viisil teha, see jäägu pererahva otsustada.