Eesti on pisike ning igasugused uudised, muutused nii tavades, moes kui ka kasvõi infrastruktuuris jõuavad interneti ja televisiooni ning raadio vahendusel riigi igasse nurka. Niisiis pole laus-üllatusi minu linnameheelus veel ette tulnud. Hoopis raskem on kodusaare rannik uduses meres üles leida.

Elutempo on kiirem linnas, seda küll. Kuid Ruhnule omane unistav eluviis ei tulene mitte sellest, et kiiremini ei suudetaks, vaid sellest, et ruttamine ei teeni kellegi huve ja tormata lihtsalt ei maksa. Ruhnul võetakse aega atra seada, hetke nautida, ning tulemus on tihti tugevam, püsivam, ilusam. Nii juhtub vahel, et sügisel kraavi sõidetud traktor alles kevadel sealt välja tõmmatakse.

Pealinna rattad tõttavad kärmemalt, vahel jääb üheksa korda mõõtmata, enne kui lõigatakse ning juhtub, et lõigatakse mitu korda. Inimeste endi kätetööst sünnib kvaliteedi asemel kvantiteet. Tipptunni liiklussegadus teeb inimestest masinad ja ühistranspordi monotoonne rutiin pühib elust kohalejõudmise põnevuse. Kuid ka saarel elades ja iga päev sama teed vantsides võib rutiin sind sama hõlpsasti kätte saada. Seal soovid lörtsisajus väga tihti, kui lekkivaid kummikuid enda järel lohistad, et mõni tramm sind vesisest lögast välja päästaks.

Kaabu alla linnamehe mõtteid nii kiirelt ei suru

Ülemineku tõkis peitub aga seal, kus silmaga ei näe ja käega katsuda ei saa. Tõeline vahe Ruhnu ja Rae elus on varjatud inimeste sisse. See on seal, kus saab teoks kõik see, mida me teeme, näeme ja oleme: inimeste mõttemaailm.

See imeline koht meie peas, kus kõik võimatu saab võimalikuks ning olematus hetkega reaalsuseks, muudab rajad, mida mööda kõnnivad linna- ja maamees, vägagi erinevateks ning üksteisest küllaltki kaugel olevateks. Mis on ühele kõige enesestmõistetavam väärtus, tundub teisele ajaraisk. Mis teisele aga väga kallis, ei oma esimese arvates mingit väärtust.

Maamees tunneb, kui hea on libistada käsi üle värskelt püütud lõhekala, tunda vaimusilmas tema ahjus küpsemise hõrku aroomi ning koldetulest lõõmavat soojust ja kujutleda õnnelikku perekonda laua taga einestamas. Linnamees tunneb, kui hea on naasta koju kordaläinud äritehingult, vaadata silma oma noorele perekonnale, teades kindlalt, et nad ei pea rahapuudust tundma ning ka kõige väiksema haridustee on kindlustatud.

Need kaks meest oma kahe erineva unistusega jääks tõenäoliselt mõnekski ajaks üksteisele mõistmatult otsa vaatama. Jalad võivad mahtuda linnamehe kingadesse kiirelt ning hõlpsasti saab nendes käimagi õpitud, kuid kaabu alla linnamehe mõtteid nii kiirelt ei suru.

Peetri alevik ei ole aga Tallinna linn ning kuigi ka siinsed elanikud on linnainimese kombel kärmed ja asjalikud, pakub kõrvaline asupaik meelerahu ja aega enesele. Loodust on säilinud ümberringi piisavalt, et vajaduse korral saab pisikese ringi metsas teha ning n-ö akusid laadida või pingeid maandada.

Lisaks looduse olemasolule on siin ka inimese loodud meelelahutuslikke kohti. Üheks selliseks, mille avastamise üle ma väga õnnelik olen, on Rae Keegel. See kahe ülimuheda venna juhatatav uskumatult avar koht on juba mitu lõbusat õhtut pakkunud. Tulevikus plaanin ka sealse jõusaali ja sauna ära proovida.

Kõrts ja restoran pole kahjuks minu rajale veel jäänud, seda osalt muidugi linnamehe kiire elutempo süü läbi, mis minul ja minu kaaskonnal veres on. Kuid andkem aega atra seada ning pole kohta, kuhu kaugelt tulnud mees ei jõuaks.

Kuidas ma elektripliidiga korteris vett keetsin, kui torm elektri viis.
Kell oli 7.00 hommikul. Äratuskella idülli lõhkuv kolin raputas mind ärkvele. Hämarasse tuppa uduseid pilke külvates oli hetkega selge, et midagi on viltu. Liiga vaikne oli. Siin linnas harjumuspäraseks saanud elektriseadmete surin ja kahin tundusid kui noaga lõigatud.

Hiilisin mobiili ekraani valguskuma käheda vihu juhatusel esimesele korrusele, tee peal iga lülitit plõksutades. Kutud! Kardina sahina saatel avanes pimedast toast pilt veel tumedamasse alevikku. Tuul huilgas nagu segane. Ka väga pikaldase mõttega mees oleks nüüdseks mõistnud, et tegu on voolukatkestusega. Põnevus tekkis hinge. Nüüd oli vaja süüdata küünlad. Leegid süttisid tasapisi ka ümberkaudsetes akendes.

Järgmine elementaarne osa hommikust - kuum jook! Kuid mida teha, kui kõik seaded peale gaasikatla on elektriga köetavad ning viimanegi vajab funktsioneerimiseks elektrivoolu olemasolu? Kodusaarel ei oleks küsimustki, kuidas hommikust teed keeta. Puud põlevad ju iga kell, iga ilmaga. Nüüd tuli improviseerida.

Kuurist veeres lagedale poolik õueküünal - suurepärane küttekeha. Asetasin kolm tassi kummuli elektripliidile, küünla nende vahele ja tassidele kandma kastruli veega.

Tõmbekast, mis küünla tahmast vinet likvideeris, toimis ilma ventilaatori abitagi hästi, sest väljas oli ju tõsine torm.

30 minutit ja vesi kees ning tee sai tõmbama pandud. Vennad veel magasid. Aeg minna hommikujooksule ning vaadata, mida tuulepoiss aleviku vahel öösel korda oli saatnud. Ja niisama tühja polnud see tõesti tegutsenud.