Priit Rajalo: Lolli jutu eest pokri!
Hingevärinaga möödun neist majapidamistest, kus aia taga haugub hirmuäratav koer. Tean Tähtvere vallaski majapidamist, mille ees tee ääres on aed, kuid see aed mitte ei ümbritse krunti, vaid lõpeb ühel hetkel lihtsalt ära. Rattaga sellele elamisele lähenedes kiirendan alati käiku, sest nii jõuan pooliku aia taga lõugava õnneks mitte väga suure koera eest minema. Ma pole pöördunud valla konstaabli ega majaomaniku poole, pole ka sellest artiklit lehte kirjutanud. Kuni tänaseni. Olen halb kaaskodanik? Võibolla. Sest mõnda aeglasemat väntajat see peni äkki ehmatab. Saaksin ju „kuriteo" ära hoida. See patt muidugi närib mu hinge, kuid seni magada veel laseb.
Ka oma lähisugulase kohta pole senini võimudele avaldust teinud, kuigi nende koer näksas mind pepust, kui olin poisike. Siiani lähen suurima rõõmuga sellele samale sugulasele külla ja silitan nende koeri, kes mu peale alguses küll hauguvad. Koerte värk, mõtlen.
Hea sõbra koer on selline inimeste-lemb, et kohe kuidagi ei saa ta oma rõõmu muud moodi väljendatud, kui peab pea sülle panema või end vastu jalgu suruma. No et silitust saada. Jah, koerakarvad ülikonnapükstel on tüütud, ilatilgake tüütum veel, kuid piisab, kui see paberiga pükstelt ära pühkida. Sõpra selle teo eest vangis istumas pole ette kujutanud. Ega oskakski. Sõber ikkagi. Ja sõbra koer. Äärmiselt toredad mõlemad.
Mõistagi võiks olla kaalumise küsimus, kas püksid täis ilastanud koera omanikku peaks ootama ees 15 päeva aresti või äkki rohkem. Kui ikkagi tuhandeid eurosid maksev Armani ülikond on rikutud, õhtusöögile kutsutud kaunitar restoranist juba lahkunud - kuna ülikonna vahetamine võttis aega -, sellest johtuvalt ehk järeltulev põlv loomatagi jäänud, siis siit võiks vähemalt aastakese küll koeraomanikule väänata. Või on sedagi vähe?
Aga taas tõsiselt rääkides, siis oi kuidas ma tahaks näha pogris istumas kõikvõimalikke rumalaid ja/või kibestunuid, kes mind tüütavad või kelle jutt mind harimise ja mu maailmapildi avardamise asemel endast nii välja viib, et... Hästi, las ta jääb. Ütlen vaid, et avalikku ruumi - nagu näiteks ajalehte - laotatud verbaalne kõhulahtisus mõjub hullemini kui koera ila ülikonnapükstel või julk kõnniteel. Sita saab ära koristada, tiražeeritud möla mitte. Kas peaks seadust muutma, et sellise tujurikkuja saaks pokri pista? Kahjuks ei saa. Arvamus on vaba ja püha.
Teadupärast kehtestab koerte ja kasside pidamise korra kohalik omavalitsus. Seda on teinud ka Tähtvere vald. Seal on selgelt kirjas, kuidas tuleb koeri-kasse pidada ning mis juhtub, kui reegleid ei täideta. Pole vaja uusi seadusi. Kõik on olemas. Kui minu õigusi või vara on rikutud, saan teha politseile avalduse ja süüdlane saab karistatud, kui võimuorganid nii otsustavad.
Tean, et tihtilugu reageerivad mingitele arvamusavaldustele need, keda see kõige otsesemalt puudutab. Siis saab parastada: ahhaa!! tema see pätt ongi. Miks ta muidu seda nii hinge võtab!? Totaalsele lollusele aga ei saa vastamata jätta. Tihtilugu tahakski karistada hoopis neid, kes pilgu lollusest kõrvale pööravad. Leppides ütlusega, et mis sa lolliga vaidled, anname ju tegelikult õiguse lollile. Tõsi, targem annab järele.
Aga mis on saanud inimeste-vahelisest suhtlusest? Pall on ikka lennanud naabri aeda. Sugulase koer on ikka haukunud, ehmatanud või püksid täis ilastanud. Kas ütlus, et armas sõber, anna andeks, pühime püksid puhtaks, enam ei kehti? Kas naabrinaise juures käimine ja küsimine, kas ma saan sinu jaoks midagi teha, saan ma puid tuppa tuua, ahju kütte panna ja sulle süüa teha, kuniks sa koerahammustusest paraned, tänapäeval ei päde? Või on tõesti ainus ravim see, kui keegi istub X päeva arestikambris?
