Ka oma lähisugulase kohta pole senini võimudele avaldust teinud, kuigi nende koer näksas mind pepust, kui olin poisi­ke. Siiani lähen suurima rõõmuga sellele samale sugulasele külla ja silitan nende koeri, kes mu peale alguses küll haugu­vad. Koerte värk, mõtlen.

Hea sõbra koer on selline inimeste-lemb, et kohe kuidagi ei saa ta oma rõõ­mu muud moodi väljendatud, kui peab pea sülle panema või end vastu jalgu suruma. No et silitust saada. Jah, koera­karvad ülikonnapükstel on tüütud, ila­tilgake tüütum veel, kuid piisab, kui see paberiga pükstelt ära pühkida. Sõpra selle teo eest vangis istumas pole ette kujutanud. Ega oskakski. Sõber ikkagi. Ja sõbra koer. Äärmiselt toredad mõle­mad.

Mõistagi võiks olla kaalumise küsimus, kas püksid täis ilastanud koera oma­nikku peaks ootama ees 15 päeva aresti või äkki rohkem. Kui ikkagi tuhandeid eurosid maksev Armani ülikond on ri­kutud, õhtusöögile kutsutud kaunitar restoranist juba lahkunud - kuna üli­konna vahetamine võttis aega -, sellest johtuvalt ehk järeltulev põlv loomatagi jäänud, siis siit võiks vähemalt aastake­se küll koeraomanikule väänata. Või on sedagi vähe?

Aga taas tõsiselt rääkides, siis oi kuidas ma tahaks näha pogris istumas kõikvõi­malikke rumalaid ja/või kibestunuid, kes mind tüütavad või kelle jutt mind harimise ja mu maailmapildi avarda­mise asemel endast nii välja viib, et... Hästi, las ta jääb. Ütlen vaid, et avalik­ku ruumi - nagu näiteks ajalehte - la­otatud verbaalne kõhulahtisus mõjub hullemini kui koera ila ülikonnapükstel või julk kõnniteel. Sita saab ära kori­stada, tiražeeritud möla mitte. Kas pe­aks seadust muutma, et sellise tujurik­kuja saaks pokri pista? Kahjuks ei saa. Arvamus on vaba ja püha.

Teadupärast kehtestab koerte ja kassi­de pidamise korra kohalik omavalitsus. Seda on teinud ka Tähtvere vald. Seal on selgelt kirjas, kuidas tuleb koeri-kas­se pidada ning mis juhtub, kui reegleid ei täideta. Pole vaja uusi seadusi. Kõik on olemas. Kui minu õigusi või vara on rikutud, saan teha politseile avalduse ja süüdlane saab karistatud, kui võimuor­ganid nii otsustavad.

Tean, et tihtilugu reageerivad mingite­le arvamusavaldustele need, keda see kõige otsesemalt puudutab. Siis saab parastada: ahhaa!! tema see pätt ongi. Miks ta muidu seda nii hinge võtab!? Totaalsele lollusele aga ei saa vastamata jätta. Tihtilugu tahakski karistada hoo­pis neid, kes pilgu lollusest kõrvale pöö­ravad. Leppides ütlusega, et mis sa lolli­ga vaidled, anname ju tegelikult õiguse lollile. Tõsi, targem annab järele.

Aga mis on saanud inimeste-vahelisest suhtlusest? Pall on ikka lennanud naabri aeda. Sugulase koer on ikka haukunud, ehmatanud või püksid täis ilastanud. Kas ütlus, et armas sõber, anna andeks, pühi­me püksid puhtaks, enam ei kehti? Kas naabrinaise juures käimine ja küsimine, kas ma saan sinu jaoks midagi teha, saan ma puid tuppa tuua, ahju kütte panna ja sulle süüa teha, kuniks sa koeraham­mustusest paraned, tänapäeval ei päde? Või on tõesti ainus ravim see, kui keegi istub X päeva arestikambris?