Majja sisse piiluda ja eri valdkondade tegevuste tagamaid aitavad avada Raplamaa päästepiirkonna juhataja Raul Aarma, Rapla päästekomando pealik Andres Uusjärv, ennetustöö juhtivspetsialist Õie Kopli, tuleohutuskontrolli peainspektor Tiiu Varik ning Rapla komando operatiivkorrapidaja Mihkel Uueküla.

Päästeteenistuses toimuvasse saab Õie Kopli sõnul mõnikord ise pilgu heita: „Kuigi igal aastal septembri alguses on meil avatud uste nädal, siis ega päris võõraid meile siia ei satu. Lastekollektiive käib ja pigem mõned endised töötajad või meie oma tutvusringkonna inimesed." Juhataja Raul annab aga konkreetselt märku, et õigupoolest on neil tegemist sisejulgeolekut tagava asutusega.

 „Päris kõiki me siia lubada ei saagi," ütleb ta tõsiselt ja lisab, et võimalik on tutvuda päästemeeskonnaga ja kui keegi tõeliselt tahab ja huviline on, siis ikka saab nende juurde tulla. „Kellukese lasteaed näiteks on juba neli aastat järjest oma isadepäeva meie juures tähistanud. Ning lisaks oli meil mitmeid aastaid ka oma „kummitus", tuntud Rapla linnakodanik Andres Ehin, kes siin koos oma lapselapsega käis ja mõnikord pikki tunde veetis.

Ta lasti kirjutamata reeglite põhiselt sisse ning kedagi ta ei seganud. Ta oli selline sümpaatne kummitus, temal oli kummituse eriluba," täiendab juhataja tõsi-naljakal toonil. Praeguseks pole uut kummituse eriluba kellelegi välja antud ja Rapla päästekomandos enam ei kummita.

Ennetustöö viib majast välja

Lisaks tegutsemisele oma majas käib päästeteenistuse rahvas palju väljas. Kui enamikule inimestest tähendab reede töönädala lõppu, siis selles majas see nii ei ole. Päästekomandos on meeskonnad valves ööpäev läbi ning ka ametnikutööd tegevaid päästeteenistuse bürootöötajaid toovad nädalalõppudel mõnikord üritused või koolitused kodust välja.

Enese näitamine väljaspool maja on üsna tavapärane eelkõige ennetustöö raames. Korraldatakse turvalisust väärtustavaid ettevõtmisi ja ohutuspäevi. Koostöös teiste organisatsioonidega ollakse end näitamas messidel, laatadel ja ka teistel rahvaüritustel.

 „Ennetustöös on meil kaks suurt teemavaldkonda - tuleohutus ja veeohutus. Veeohutus on meil suhteliselt uus valdkond. Võrreldes mullusega teeme selles valdkonnas topelt koguses reklaami. Võib küll mõelda, et statistika põhjal oli mullu uppumisi vähe ning meil siin Rapla kandis ei ole suuri veekogusid, kuid teavitustöö on ikkagi oluline. Meie inimesed käivad veemõnusid nautimas mujal ja ka õnnetused nendega juhtuvad mujal," tõdeb Õie Kopli.

Sel hooajal on nädalavahetustel plaanis veeohutusalased ennetustegevused maakonna ujulates. Rapla inimestele on lähimaks kohaks Valtu ujula, kuhu praktilisi tegevusi saab proovima minna. „On oluline, et inimene teab, kuidas end ise aidata. Näiteks siis, kui paat ümber läheb või kuidas päästerõngast kasutada. Vees olles paadiga kummuli kukkumine ja enesele sobiva suurusega päästevesti otsimine ja selga panemine on hoopis teistsugune olukord, kui seda kõike kaldal teha. Inimesed saavad ise kogeda," täpsustab Kopli.

 „Riietega vees olla on hoopis teine olukord, see pole sama, mis suplus ujumisriietes. Sedagi peab kogema. Meie seadus ütleb vaid, et päästevest peab paadis olema. See on kõik. Kuid sellest on paraku vähe," viitab Mihkel Uueküla seaduse lakoonilisusele. Veeohutusalaseid ennetustegevusi ujulates aitavad läbi viia selleks eelnevalt koolitatud maakonna erinevate päästekomandode vabatahtlikud.

Tuleohutusalases ennetustöös ei saa üle ega ümber suitsuanduritest ja nende vajalikkusest.

 „Kui ma sel teemal majast väljas käies räägin, siis üldjuhul eakate hulgas on olukord parem, nende teadlikkus on kõrgem. Noored küsivad ikka: miks? Noortele on mitmete kohustuslike asjade ja vajalike ohutusnõuete ees vastuseis justkui rinnapiimaga kaasa antud," räägib Õie Kopli oma kogemusest.

Juhataja Raul Aarma mainib seejuures koheselt tänavu aasta alguses Raplas Koidu tänaval juhtunud tuleõnnetust, kus suitsuandur võinuks elu päästa. „Inimesed võiksid mõelda, et suitsuanduri peaks panema ka abihoonetesse, eriti nendesse, kus on küttekolle või kus mõnikord magatakse.

Koidu tänava abihoones seda polnud ning magav mees suri. Tuli sai seal alguse küttekoldest, aasseina ja kivide vahelt.

Hoones sees olid peamiselt vaid suitsukahjustused, tuli tegi hävitustööd väljas, kuid inimene suri vingusurma," manitseb Mihkel inimesi andureid paigaldama ning loomulikult neid ka aeg-ajalt kontrollima ning patareisid vahetama.

Teekond sündmuspaigale

Kuigi igasugune majast väljas käimine on enese näitamine rahvale, on komandopealik Andres Uusjärve sõnul kõige lihtsam ja tavapärasem näitamine iga väljasõit. „Siis, kui auto sõidab garaažist välja, on kogu meeskond kõikidele nähtav. Ütlen ikka meestele naljaga pooleks, et olge korralikud, te olete kõigile nähtavad, justkui palja peega," sõnab Andres. Vilkurite ja sireeniga punastes värvitoonides auto ei jää kellelgi märkamata.

Masinat märgatakse küll, kuid iga kord ei märgata talle teed anda. „Eks iga olukord ole erinev. Mõned inimesed annavad teed, mõned satuvad segadusse ja sõidavad ise hoopis vasakule, mis jääb õigupoolest päästjatele ette," jagab Mihkel oma kogemusi.

Õie Koplit on aga lausa hämmastanud info, et lapsed ei märka vilkuritega autole alati libedal ajal teed anda - ikka hakatakse üle tee minema.

Kevade tänavalt välja sõitmiseks on päästemeestel mitu võimalust, oleneb sellest, kuhu minnakse. „Tänu vallale on meil nüüd siin korralik mustkattega tee, see on väga hea," rõõmustab pealik Raul ja teised on sellega päri. Ka torusild, mis kunagi kivisilla- ja teeremondi aegu ehitati, saab heakskiitva hinnangu. „Küll aga paneb ringliiklus meie juhid proovile, see ei ole lihtne, nad peavad olema tõeliselt heade musklitega," tunnistab ta, „Ringristmikud teevad meie väljasõiduaja tükk maad pikemaks, oleme seda mõõtnud."

Statistika põhjal jagunevad päästemeeskonna väljasõidud laias laastus pooleks: pooltel juhtudel on tegemist tuleõnnetustega, pooltel juhtudel liiklusõnnetustega. Muid väljakutseid on protsentuaalselt vähem. Sündmuspaiga ülesleidmise üle päästemehed ei kurda. „Segadust on vaid siis, kui aadressid on värskelt korrastatud. Näiteks Kohila piirkonnas sai Aespa külast alevik ja siis oli seal mitmeid muutusi. Mõnes piirkonnas on olukord paremaks läinud. Rapla vallas meil õnneks segadust pole olnud," selgitab Mihkel Uueküla kohanimede kasutamist, „Kasutame oma töös ka GPSi, sellestki on abi. Kuid on väga oluline, et abikutsuja ütleks telefoni oma aadressi võimalikult täpselt, ka asula nime ja mõnikord on oluline valla nimi, sest samanimelisi kohti on Eestimaal küllalt. Andres lisab juurde, et võrreldes varasemaga on olukord palju parem: „Inimestel on enamasti ikkagi mobiiltelefonid ja saab anda oma täpsed koordinaadid." Võimalusel saab kasutada ka positsioneerimist.

 „Eks lihtsalt peab ajaga kaasas käima," sõnab Mihkel ning läheb jutujärjega elektroonikavidinate juurest tehnikani, „Meil on korralik masinapark - on ATVd metsas liikumiseks, on roomikutega masin rabapinnasel sõitmiseks, on veoauto ning loomulikult päästeauto oma täisvarustuses." Olukorrale kõige sobilikum masin saadetakse väljakutselt laekuva info põhjal, metsa ja maastikupõlengu korral võetakse kohe ATV ühes. Omakeskis viskavad mehed nalja: meil on vaid rakett puudu!

Rakett oleks vahend, millega võiks sõita kuud kustutama, kuid tõsi ta on - Rauli sõnul on olnud väljakutseid, kus nagu koha peal selgub, on vingerpussi mänginud kuu ning kaheksakümnendatel on siin olnud väljakutsed ka UFOdest tingitud kuma kustutamiseks.

 „Ka suuri läikivaid klaase, nendest tekkinud peegeldust ja kuma on kustutama kutsutud," lisab juurde komandopealik Andres. Mihklil on aga kogemus, kus suitsev majakatus osutus varasel suvehommikul auravaks katuseks.

Järelevalve

Päästepiirkonna juhataja Raul on kindel, et päris tuletõrjujat läheb inimesel vaja vaid siis, kui ta on kõikidest teistest päästeala valdkondadest mööda hiilinud ja ennetustöö on mööda külgi maha jooksnud. „Kui majaehitusel hiilitakse kõrvale tehnilise järelevalve büroost, kui maja vastuvõtmise asemel hiilitakse kõrvale valmisoleku ja tuleohutuskontrolli büroost, siis lõpuks võib inimesel tõesti olla tarvidus tuletõrjuja järele, vastasel juhul mitte," usub Raul.

Rapla piirkonna tuleohutuskontrolli peainspektor Tiiu Varik teavitab ettevõtteid, asutusi ning korteriühistuid oma tulekust ette ja üldjuhul on olukorraga rahul: „Järelevalve eesmärk on see, et asjad oleksid tehtud, mitte ettevõtted trahvitud. Kui 2010. aastal tuleohutusseadus muutus, siis oligi vaja palju asju ringi teha. Tänaseks on need asjad paika loksunud." Ennetustööd tegev Õie satub erinevatesse paikadesse aga ette teatamata ning tema nii head pilti ei näe - see on märk sellest, et mitmeid asju tehakse vaid kontrolli jaoks, mitte enese ohutuse heaks. Tiiu on märganud ka erinevust selles osas, kas ettevõte on Eesti oma või välismaalt tulnud. „Välismaalt tulnute puhul on olukord viis pluss, nõuetega ollakse harjunud. Mitmed Eesti ettevõtted ei pea seda normaalseks, öeldakse, et tulekustuti ei sobi köögi interjööriga," toob Varik näite. Positiivse poole pealt toob ta aga välja, et Raplamaa koolides ja lasteaedades on asjad korras, samuti on Raplas tegutsevad suurettevõtted oma ohud minimaliseerinud.

Ometi hukkub Eestis aastas tule tõttu ligi 50 inimest. Juhataja Rauli sõnul on see number küll aastatetagusega võrreldes väga hea, kuid siiski on neil oma kriitiline sihtrühm, keda nõustatakse ja jälgitakse, need andmed saadakse kohalikelt omavalitsustelt. „Kui mina oma töös kortereid üle vaatan, siis enamasti on suitsuandurid olemas, mõnikord pean meelde tuletama, et need seinalt maha võetaks ja lakke pandaks," jagab järelvalvetöötaja Tiiu oma kogemust. „Loomulikult meeldib meile, kui uksed avanevad väljapoole ja akende trellitamist me ei soovita - meie ei saa sisse ja inimene ise ei saa välja ning iseenesest mõistetav on, et väljapääsuteed on vabalt läbitavad," lisab juurde Raul. „Ja kui keegi leiab mõne kaevuluugi puudu olevat, siis kindlasti peab sellest teavitama kohalikku omavalitsust."


Rapla kandi eripära - Kuusiku langevarjurid

Igal piirkonnal on päästekomando väljakutsetel oma väikesed eripärad. Vastavalt sellele koolitatakse ka päästjaid. Mihkel näiteks on käinud Saksamaal õppimas ja praktiseerimas, kuidas aidata alla kõrgel 136 meetri kõrgusel tuulegeneraatori küljes terviserikke saanud remondimeest. Rapla väikeseks eripäraks on Kuusiku lennuväli ja seal hüppavad langevarjurid. Neid juhtumeid ei ole küll palju, kuid nad on meeldejäävad.

„Kord aitasid meie päästjad ühte tüdrukut, kes oma esimesel hüppel puu otsa maandus. Mehed veidi narrisid teda ja ütlesid, et sa saad nüüd endale nimeks „Oravake". Seepeale küsis aga tüdruk oma instruktorilt, kuidas teda kutsutakse. Instruktor ütles siis lohutuseks, et tema on „Tuuker". Neil, langevarjuritel, on selline žargoon, siseringi sõnavara," pajatab päästepiirkonna juhataja Raul Aarma.

„Kurb, et seoses Kuusikuga on ka surmaga lõppevaid õnnetusi," tõdeb ta tõsisemal toonil, „ja seda just kogenute hulgas." Päästjate siseringi viktoriiniküsimuste hulgast toob Raul aga tabava näite: „Mõista, mõista, mis see on - tõuseb õhku lennukiga, maandub helikopteriga?" Vastuseks on langevarjur.

Tulevärk vajab privaatsust

Äsja möödunud aastavahetust meenutades ei saa üle ega ümber kõikvõimalikust ilutulestikust ja paugutamisest. Taevas silmailu pakkuv värvide sädelus on rõõmu toov vaid niikaua, kuni see turvaline on. „Ilutulestik on asi, mida reguleerib kindel määrus. Avalik ilutulestik peab olema kooskõlastatud ning ohutsoon 30 meetri raadiuses peab olema tagatud ka ise rakette taevasse lennutades. Iial ei tea, millises pakendis võib olla praaktoode.

Asjal on väga lihtne reegel: kõrguse jagu ehk nii kõrgele, kui ilutulestik lennata võib, peab vaba ruumi olema ka maapinnal. Inimene peab ise piisavalt teadlik olema. Meil ollakse sageli tagantjärgi targad," sõnab Raul. Rapla valla ilutulestik, mida aastaid korraldatakse, on alati päästjate kaitsva pilgu all ja kuigi avaliku ilutulestiku nõuded on täidetud, on ikka ja jälle probleemiks pigem alkoholi tarvitanud ja ohutundeta kodanikud, kes rahvamassi keskel oma isiklikku tulevärki korraldama kipuvad. „Vajadusel me ikka sekkume, me ei karda kaasinimeste pahameelt ega jäta reageerimata," sõnab Raul. Ühel korral on Raul ise tööst vabal ajal ilutulestikuga seotud ohtlikku olukorda näinud ja ka sekkunud. „Sain siis laste pahameele osaliseks," tunnistab mees.

Operatiivkorrapidaja Mihkel on analoogset olukorda kogenud veidi hilisemas faasis: „Mina ei jõudnud enam midagi ennetada, sain vaid kamandada, et lähedalseisjad kiiresti varjuksid."

Ennetustööd vedav Õie Kopli tunnistab siiralt: „Minule on mu oma laps ohkega öelnud: jälle oled sina see, kes peab alati sekkuma!"

Koostöö ja kolimised

Riigi tasandil toimunud muutuste käigus kolis päästeteenistuse majja Kevade tänavale uus kaaslane - seni Rapla haiglas resideerunud kiirabibrigaad liikus reformi käigus Põhja-Eesti Regionaalhaigla alluvusse. „Tänaseks on kaks sisejulgeolekuasutust ühes majas. Meil kui pääste- ja ennetustöö tegijatel-koordineerijatel on nüüd lihtsam, et kogu maakonna kiirabibrigaadidel on üks pidaja - PERH. Brigaad, kes väljakutse peale kohale sõidab, paikneb siin, neid on kokku kolm," selgitab juhataja Raul. Esmatasandi abiandjana otsustab kiirabibrigaad, kas saab ise abivajajat aidata või kuhu ta viia, kas Rapla või pealinna meditsiiniasutusse. „Kevade tänavale, kus paikneb vaid mehitatud seltskond, pole abi saamiseks mõtet pöörduda," kinnitab Aarma.

„Kevade tänava hoonet haldav Riigi Kinnisvara AS on huvitatud, et hoone oleks maksimaalselt rakendatud. Meil on siin ka korralikud koolitusruumid ja Politsei arvutiklass," selgitab juhataja erinevate asutuste kooseksisteerimise tagamaid. Tulevikku vaadates lisab ta, et veebruarist kolib nendega samasse majja veel Keskkonnainspektsioon: „Nemad on meile ka headeks nõuandjateks, abimeesteks ja konsultantideks mitmetes küsimustes."