Peeter Sauter: Hea sarja jahil
Aga mõningaid kahtlusi muidugi on. Ja neid tekkis juurde, kui käisin kinos vaatamas “Hakkab jälle pihta” uusi osi. Sari on nüüdseks ETV ekraanile jõudnud.
Ma olen kuulnud vanade kinohuntide juttu, et filmi (või seebi, mis vahet) üle arutlemise algusjärgus on kõik väga pöördes. Ideid tuleb robinal ning kõigil on selge, mis teha tahetakse, lase või kohe prože peale tõmmata ja kaamera tööle, kui vaid näitlejad kohal oleksid.
Aga filmitöö on tihti pikaldane. Ning alguse erutus ja nägemus võivad kaduda. Ja kui midagi kirja panna tahad panna, siis sulepea korraga keeldub liikumast.
Algne kirgastus ei pruugi tagasi tulla. Siin peab vana kinohunt (enamasti küll toimetaja) pausi ja teatab võidukalt: “Kui midagi pole kirjas, pole midagi üles võtta. Film algab stsenaariumist.” Vaat kus lops, ei piisagi heast ideest ja nägemusest.
Sarja “Hakkab jälle pihta” sisu ma vist ümber jutustama ei hakka. Kuidas perekond Vesilind on korraga õnnelik ja õnnetu. Õnnetu, sest abieluhallus ja igapäevarutiin kipuvad armastuse ja poolehoiu tapma. Salamisi siiski õnnelik, sest tegelikult nad ikkagi armastavad teineteist. Sellest aru saamiseks peavad aga nii Raimund kui Veronika aeg-ajalt kõrvalt pisut tiivaripsu tegema. Et tunda süüd ja igatsust kihutada koju oma abikaasa juurde tagasi.
See kõik kõlab nagu seebitegemise ABC ja algvedru, mida maailmas on kasutatud nii kaua, kui on eksisteerinud televisioon. Sellise armastuse pendeldamise ratsu seljas annab kapata lõputult. Paneme veel siia kelmid ja küünilised kaksikutest pojad Martini ja Andersi (lapsi on alati nunnu vaadata, aga tegijatel keeruline kasutada – võtetel läheb duublitega aega ja laps kasvab väsimatult). Veidi äpu, aga siiras eesti mees Helgur Rosen-
thal ning pisut tuulepäine, samas ikkagi mehe poole hoidev kaunitar Ragne Pekarev kannatavad vaadata alati, igav ei hakka ja kaadris pole valet.
Nii et kõik on õigetel rööbastel ja peaks töötama.
Ometi aasta tagasi esimesi seeriaid vaadates tuli tunne, et asi on liiga eesti, liiga hapukapsas.
Ja nüüd naersin iga viie minuti tagant.
Mis siis juhtus? Mis oli muutunud?
Mulle tundub, et sain õppetunni. Ma ei tea teagelikult, kas stsenaristid-režissöörid Rain Tolk ja Andres Maimik seda mõtet jagavad.
Esimesel aastal söödeti ette usutav keskkond ja karakterid, kellele me hakkasime kaasa elama. Aga kaua sa seda rutiini ikka näitad.
Nüüd on Tolk ja Maimik ennast tõsiselt kokku võtnud ning kukkunud pritsima teravmeelsusi. Seda saab teha, kuna soe keskkond on olemas ja sinna annab värvi juurde tuua. Keskkond säilib. Kui teravmeelsuste tuli alanuks kohe, ei oleks saanud kasvada ehe pere, mille liikmeteks me vaadates tahtmatult saame.
Muide, kord sattusin peale, kui Tolk ja Maimik istusid Reval Cafés ning midagi tuliselt arutasid. Nüüd ma tean, et nad kirjutasid seriaali, ja tean, et mina iial nii kirjutada ei viitsiks ega tahaks, koos arutledes ja kohvikus konutades.
Ma ei tea, kas filmis saab sama retsepti kasutada nagu seebis. Aga vist jah ning isegi peab. Algul loo empaatia, kuid sa ei saa kaua selle noodi peal laulda, ilusamgi armulaul läheb varsti igavaks.
Edasi tuleb tekitada pöördeid, üllatusi ja teravmeelsusi, hoides samas, et algne elutõde, mida me uskuma hakkasime, püsiks.
Tänan, Tolk ja Maimik, et mulle põhinõkse meelde tuletasite. Neid peab ikka ja uuesti värske pilguga nägema.
Ainult üks märkus. Vaadates on nii väga tunda, et autorid on mehed. Raimund on süütum ja õilsam, Veronika rohkem süüdlane. Aga seebivaatajad on valdavalt naised. Härrased, ega te siin viga ei tee? Äkki peaksite ühe naise konsultandiks võtma?
