Minu Põllküla: Värvikad lood aegade hämarusest

Tänaste keskealiste ja eakamate jaoks seon­dub Põllküla legendaarse Harju KEKi puhke­baasiga. Kalamehed tunglevad kevadeti Vasa­lemma jõe silla juures, ajaloohuvilised teavad sealsamas olevat Vanaveski vesiveskit ja selle omanikku Eesti Vabariigi esimese iseseisvus­aja suurettevõtjat Evald Puhki.

Autosõitjate jaoks tähendab küla kolme kilo­meetrit Põllküla raudteejaamast Vasalemma jõeni mõne teeäärse majaga. Kes hoo maha võtab ja suurelt teelt ära keerab, näeb oluliselt rohkem elamuid, millest nii mõnigi on ehitatud viimase kümne aasta jooksul. Ühes neist elab ka allakirjutanu.

Meie küla on Keila valla väik­seim. Siin elab 1. jaanuari seisu­ga 35 inimest. Minu meelest on meie küla keskpunktiks raud­teejaam - Põllküla rongipeatus. Raudteejaama kõrval elab veidi üle seitsmekümnene Õie, kes on sündinud ja peaaegu terve elu veetnud raudtee kõrval vanas raudteevahi majas, mis ehita­ti üle saja aasta tagasi. Kohtun Õiega hallil detsembripäeval, vinge tuul puhub lõunast ja me otsime Õie maja nurga tagant varjulist kohta rääkimiseks. Jutt algab raudteest, millega Õie on tihedalt seotud. Aastaid on ta ol­nud raudteelane, tema toaaknast on relssideni napp viis meetrit.

Põllküla peatuses oli kuna­gi uhke jaamahoone, kus elas Alma. Almal oli alati varajasel hommikutunnil külmal ajal ahi köetud, et koolilapsed ja tööle­minejad saaksid rongi oodates oma konte soojendada. Esimesel korrusel oli nii ootesaal, pileti­kassa kui ka pagasiruum. Alma ise elas teisel korrusel. Nüüd pole enam isegi jaamahoone vundamendist jälgi, uue plat­vormi ehitamisega kadus vana jäädavalt ajaloo hõlma.

Tegelikult oli ju ammusel ajal meie küla suur koht 17. sajandil asutatud mõisaga. Uurin, kas meil siin kunagi ka kauplus oli. „Ei, kauplust meil ei olnud, see asus naaberkülas Kersalus, mäe otsas", teab Õie rääkida. Mõisa asukoht on praegugi aimatav ja suure tee pealt paistavad vanade tallide lagunenud hallid müürid. Aastakümneid Rootsis elanud ja esivanematelt siin maad tagasi saanud vanapaar korrastab nüüd jõudumööda mõisaparki ja tule­mus on juba silmaga näha, sellest tuleb veel üks väga ilus park.

Õie kodust üle raudtee met­sas asub ingerisoomlaste kalmis­tu. Viimasel suvel pandi üles ka tahvel kirjaga, et igaüks saaks teada, mida mets endas peidab. Laager, kuhu ingerisoomlased paigutati, asus rohkem Paldiski pool. Kuid nälg ja haigused tap­sid paljud laagris elanud ja need õnnetud maetigi Õie trepist lin­nulennult 300 meetri kaugusele kalmistule. Õie mäletab veel sel­gesti, kuidas tema ema pakkus laagrielanikke vaatama tulnud sugulastele oma lakas öömaja või kuidas ema vahest salaja läbi aia kartulit või liha andis ja selle­ga nii mõnegi laagrielaniku elu päästis. Kel aega ja võimalust, tutvuge valge tahvliga Põllküla jaama juures ja jalutage mööda metsateed kalmistuni. Pimedas pidavat olema isegi tunda, et te ei viibi seal üksi. Kui Õiele seda mainin, hakkab ta suure häälega naerma: „Ei siin küll ei kummita, ma olen tihtipeale õhtuhämaru­ses jalutanud, pole seal kedagi". Koledad mälestused on aga seo­tud ka lähedal Kloogal asunud juutide koonduslaagriga.

Märkamatult on kell jõud­nud nii kaugele, et varsti tuleb pealinna poolt rong ja Õie ootab rongi pealt Arkaadit. Arkaadil on auto ja sellega on plaanis järg­misel päeval naabrimees Dima matustele sõita. Õnneks on väljas plusskraadid - Arkaadi Žigulil talverehve ei ole.