Viimati sai neid näha maja taga koplis, siis oli suvi. Torkasid silma oma suure uudishimu ja erksusega. Et maantee läheb kohe karjamaa aia tagant mööda, siis oli vaatamist ja uudistamist küllaga. Uue aasta algul sai neid jälle külastatud. Olid kanadega ühes laudas ja krõbistasid kõrrekesi, kõrv kikkis, sest võõra häält oli kuulda...
Ilona Pärnaste oma hoolealustega. Foto: Enn Mälgand
FOTO: Kodukant
Perenaine Ilona Pärnaste polnud vastu, las tulevad õue peale kepsutama, peaasi, et kanakari lahti ei pääseks. Ja siis nad tulevad... Ettevaatlikult ümbrust takseerides hoiavad nad esialgu perenaise ligidusse. Aga võõrast nähes tormavad tuhatnelja kopliaia kõige kaugemasse soppi ja jäävad sealt „distantsilt" asjade kulgemist jälgima. Nüüd saab ka perenaine oma juttu rääkida.
Ilona Pärnaste sai mullu oktoobris 80 täis. Väheldasepoolne elamu on kahe krantsi valvsa pilgu all kaitstud ja valvatud. Poeg on tulnud Soomest koju käima, tema ukse avabki ning rahustab häälekaid valvureid.
Kolmkümmend aastat on Ilona elanud selles Kullerkupu nimelises talus, mis asub Leikude külas. Selles külas oli ka tema kolhoosiaegne karjabrigadiri töökoht. Loomade juurde sattus ta raamatupidaja kohalt. Selle viimase ameti oli ta omandanud Ambla põllutöökoolist. Viis last on oma teeotsa leidnud, tosin lapselast käivad aeg-ajalt vanaema ja tema kahte seltsilist - Sonjat ja Sharlotet külastamas.
Kitsed on head seltsilised perenaisele. Ehkki ka piimaandjad, ütleb Ilona, et tema ise kitsepiima ei tarvita, polevat tema mekk. Päevakorda on tasapisi kerkinud ka kitsede edasine saatus. Omal ajal muretses Ilona nad lehekuulutuse peale. Lapsed andsid selleks nõu: lehmaga on emal raske õiendada, kits on vähenõudlik loomake, olgu siis kitsed talle seltsiks... Vahepeal on Sonja ja Sharlotte kogunud julgust ja ilmunud, muidugi uudishimust, võõrale üpris ligidale, kus nad ka piltnikule ennast poseerivad.
Peagi sulgeb perenaine laudaukse ning kukk kireb rõõmust, et naabrid õnnelikult kohale jõudsid.