Kõrgharidusega kingsepp: õpetaja palk oli niru
„Selveris töötanud kingsepal oli raske end ära majandada ja ta läks ära Soome, nagu paljud eestimaalased. Keilas kingsepa töö nii palju sisse ei too, et teenistust jätkuks mitmele ja jaksaks kõrget üüri maksta. Rõõmu kaubamaja on tingimuste osas paindlikum ja siin on harjutud käima," väidab Hillar Suurkütt. „Eks kaubamajal ole minust kasu ka selles mõttes, et kes toob kingi parandada või soovib võtmeid valmistada, teeb sama käiguga sisseostudki ära. Vahel soovitan ise kundel poes ringi vaadata, kuni ma kingad ära parandan. Alati muidugi nii kiiresti ei saa."
Hillar Suurkütt on kõrgharidusega kingsepp, pärast Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi õppis kehalise kasvatuse õpetajaks. Töötas 9 aastat Keilas õpetajana, siis tegi elus järsu pöörde. „Õpetaja palk oli niru, selle raha eest oli raske isegi oma lapsi koolitada," toob Hillar välja põhipõhjuse, miks ta otsustas ametit vahetada. „Sõber oli kingsepp ja õpetas mullegi ameti selgeks. Kogemust, taipu ja käelise töö oskust peab selles ametis olema, ülejäänu teevad ära masinad ja materjalid."
Kes kingsepa töökojas üle leti ulatub vaatama, näeb selle taga mitmeid unikaalseid masinaid.
Hillari arvates pole seal midagi erakordset, nii vana ameti jaoks on kõik masinad ja riistapuud juba ammu välja mõeldud. Kõige kogukam, nn kingsepamasin on nagu treipink, mis on kõigi tööde alus. Naha ja lukkude õmblemiseks on kaks Singeri masinat, üks tavaliste, teine pika säärtega saabaste parandamiseks. Küsimusele, kas kingsepa töö rahustab närvi, vastab Hillar, et kõik oleneb tööst. „Kui õmbled saapale lukku, peab niit jooksma täpselt vanades aukudes, et ilus jääks - see nikerdamine küll ei rahusta. Kui aga töö valmis ja jalats ilus, on meel rõõmus küll."
Kust kingsepp oma tööks materjalid hangib, erinevaid jalatseid ja inimeste soove on sadu? „Kõik, mis vaja, tuleb ise linnast laost tuua. Keilasse keegi kätte ei too ja kui toovad, siis küsivad sellist hinda, et parem sõidan ise. Põhimaterjale varun alati rohkem, aga erakordsete tööde jaoks tuleb iga kord linna lattu sõita. Võtmetega on alatihti nii, et pole kohe vastavat toorikut võtta. Kuna laod alustavad tööd keskhommikul, siis jõuan Keilasse alles kella 11-ks. Kuna töötan üksi, siis seepärast ei alusta ka töökoda varem.
Kas inimesed käivad kingsepa juures järjest harvem? „Ei ütleks, et harvem. Kingad-saapad on meil ikkagi väga kallid ja inimesed on üldiselt kokkuhoidlikud. Olen täheldanud, et enam hoolitsevad oma jalanõude eest venelased, neid käib minu juures rohkem. Neile on tähtis, et kingad oleksid korralikud, ja kui on saapad, siis peavad need tingimata läikima. On neidki kliente, kes tulevad minu juurde otse poest, karp saabastega kaasas, ja paluvad kohe panna uued tugevamad kontsaplekid. Arukas tegu, eriti, kui arvestada jalatiste hinda. Samas on neidki, kes käivad Soomes tööl, aga ostavad poest poolpruugitud Rootsi jalatsid ja lasevad need minul üle käia. Enamasti on need väga mugavad kingad ja heast nahast. Ega vakstust tehtud jalanõud polegi mõtet osta."
Mis jalatsid moes on? "Meie maailmas mood nii kiiresti ei muutu, kingi tuuakse parandada igasuguseid. Viimasel ajal on hakatud küsima värvilist, punast või sinist kontsaplekki, Tallinnas rohkem, meil vähem, vastab Hillar. Küsimusele kõige kallima töö kohta ütleb ta, et selleks on ratsahobuse saapa luku vahetus - see olevat tõeliselt vastik töö.
Kingseppade suurim mure on järelkasvu puudumine. Seda ametit kuskil koolis ei õpetata ja selliks ei taha noored tulla. „Mustavõitu amet, kuid nõuab taipu ja silma, palju käsitööd ja inimestega suhtlemist. Poeg mul kunagi käis abiks, aitas täita riigitellimust sõjaväesaabaste hooldamisel. Ütles, et klientidega suhtlemine väsitab, kuid läks TTÜ-sse haldust õppima."
Kas kingsepal on rohkem tööd suvel või talvel? Hillari sõnul on kingsepad tänavuse talvega väga rahul. „Külma pole, lund pole, konts kulub, tald kulub - missugune aeg saab meie jaoks veel parem olla?"
