Vallavanema kõne rääkis arengust
Teine mõte on laenatud mu emalt, kes veel oma eluajal tavatses öelda: „Mul pole kunagi olnud paremat elu kui praegu." Aga aegu oli ta näinud igasuguseid.
Ma räägin arengust, mis oma mitmekülgsuses ja paljutähenduslikkuses tekitab inimestes alati kirgi ning vastakaid arvamusi, aga mille eesmärk peaks olema üks nii üksiku inimese kui kogu ühiskonna jaoks - parem elu. Mitte mugavuste ja toreduste loomist ei pea ma sellega silmas, vaid arukat ja tasakaalukat edasiliikumist.
Selles asises maailmas ei saa me kapselduda ja langeda nostalgiasse, sest see nostalgia tuleb kinni maksta - tihti meie endi ja meie laste arvelt. Pikaaegne Märjamaa vallavanem Eero Plamus - ütleme talle täna kõige tehtu eest aitäh - toonitas oma esinemistes korduvalt Märjamaa alevi kui valla keskuse arendamise tähtsust ja nagu ta armastas öelda city väljaehitamist, millega ta pidas silmas alevi keskust, kus ka meie täna oma pidulikku aktust peame.
Olenemata sellest, et mõndagi on uue tervikpildi saamiseks veel vaja ära teha, võime täna rahuloluga öelda, et meie lastel on paremad õpitingimused, meie inimeste jaoks on avaram ja kaasaegsem raamatukogu, paremad vabaaja sisustamise ja kultuurielust osasaamise võimalused. Ka bussijaam on leidnud loodetavasti õige asukoha. Loodame, et bussiliiklus ikka säiliks.
Ega valla väiksemadki keskused ja külad pole investeeringutest ilma jäänud. Ikka elukeskkonna paremaks ja turvalisemaks muutmise nimel, et inimesed jääksid kodupaika, veelgi enam - et neid juurde tuleks.
Aga inimesed ei tule. Vastupidi, nad lähevad paremat otsima. Aastal 2002, ühel valimiste eelsel rahvakoosolekul kõlas lubadus-eesmärk valla inimeste arvu suurendada 8000-lt 10 000- ni. Ühinenud suure Märjamaa valla eksisteerimise ajal oleme kaotanud umbes 15% oma elanikkonnast.
On siis kõik ponnistused tühja jooksnud? Või ei ole kohalik omavalitsus suuteline inimeste heaolu eest seisma? Või teeme hoopis valesid asju? Eestis olevat siseministeeriumi andmetel ühel omavalitsusel 828 (see number on ajas varieeruv) ülesannet.
Neid ülesandeid püüab Märjamaa vald täita umbes 25 ametniku ja 300 töötajaga. Enamik omavalitsusi meie riigis on rahvaarvult Märjamaast kolm ja rohkem korda väiksemad. Võimalik, et väga paljude ülesannete järele pole seal vajadust. Kuid avalikku arvamust jälgides näeme üha suurenevat survet riigis haldusreformi läbiviimiseks.
Märjamaa vald ei ole täna kosilane, pigem ootame teisi omale külla. Selle põhjal järeldame, et oleme varemaltki õigeid tegusid teinud. Vaatame kaugemale, üle piiride ja näeme, et paljudes Eestiga sarnastes halduskorraldusega riikides on haldusreform läbi viidud või käimas. Ka inimeste ränne maalt linna on vähemalt Euroopas üldisem trend.
Tähendab, mitte investeeringutes ja elukvaliteedi parandamises ei seisne põhjus. Inimesed ei lähe uut elupaika otsima mitte seepärast, et neil puudub võimalus näiteks kohapeal käia kinos või ujulas, vaid omale tegevuse ja töö leidmise pärast, suurema teenistuse pärast. Majanduslikes terminites rääkides: kapitalil on omadus kontsentreeruda - raha liigub sinna, kus suurem raha ees ootab. Sel lihtsal põhjusel näemegi inimeste liikumist pealinna ja tema ümbrusse, sest Eesti on parajalt nii väike, et Tallinn pole kusagilt kaugel. Mida paremaks ehitatakse ühendusteed ja mida paremad on transpordivahendid, seda lihtsam on kuhugi liikuda.
Teadlased on prognoosinud, et eelseisva 10-15 aasta jooksul väheneb Eesti nn äärealade rahavastik veel ca 25% võrra. Seda arvestades on meie eesmärk mitte olla ääreala. Et Märjamaa ei oleks keskus ainult oma asukohalt - teede ristumispunktis -, vaid Märjamaa peab olema tõmbekeskuseks hoopis suuremale alale kui täna. Töökohad ja teenused võivad meie inimesi kohapeal hoida. Selle tarbeks ja toetuseks vajaliku taristu arendamine on suures osas ka kohaliku omavalitsuse ülesanne.
Aastal 2021 lõpeb Eesti riigil Euroopa Liidus nn abisaaja staatus. See tähendab praktiliselt seda, et me peame majandama nagu 1990-ndatel. Struktuurifondide toetustele rajatud investeerimisskeeme kasutada enam ei saa. See tähendab, et selleks ajaks peaks Märjamaa vallas olema välja kujunenud optimaalsem ja energiasäästlikum taristuvõrk kui täna.
Inimlikult võib mõista inimeste vastuseisu kohaliku omavalitsuse plaanidele hoida kokku hoonete haldamiselt, mille kasutamine on väheefektiivne (vähene), millesse investeerimise vajadus on suur ja kus toimuv tegevus on võimalik üle viia mujale. Kuid nende jõuga säilitamine saab toimuda ainult valla konkurentsivõime ja arengu arvelt.
Tänapäevases maailmas toimib nö keskuste mudel. Tänu tugevatele keskustele jätkub elujõudu ja elanikke teda ümbritsevatele väiksematele keskustele ja küladele. Märjamaa vald on liiga väike, et muuta maailma, püüame hästi hakkama saada keskkonnas, kus me täna asume. Maailm muutub ajaga ja ühes temaga ka meie, paraku pole antud meile aega oodata. Neid asju, mida tuleb teha täna, ei ole tõenäoliselt võimalik teha enam kümne aasta pärast.
Minu eelnevast jutust võib jääda mulje, et päris maal elamine pole perspektiivne. Vastupidi , rikkad on need riigid, kus suudetakse pakkuda elukeskkonnaks ehedat loodust, kõigi eelistega, mis sellel urbaniseerunud keskkonna ees pakkuda on. Ka ei kujutaks me ette, et piima, liha ja põllusaaduste tootmine tõepoolest kombinaadist või veel hullem, poest alguse saab. Maal elamine ja maaettevõtlus ei kao, vähemalt veel paljude inimpõlvede jooksul. Tehniline progress loob maalgi omad võimalused tegeleda mitmekülgsemate tegevustega.
Omavalitsuse roll keskustest väljapoole jäävate asumite ja külade arengus on selles, et kaasa aidata kohalpeal nö jõukohasele ja otstarbekale tegevusele (selle hulka kuulub ka ühendusteede ja transpordi korrashoid ning arendamine), inimeste omaalgatustele.
Vahel on meie suurimaks takistuseks protsessides positiivset näha meie oma mälu ja kogemus, mis näeb ka olnus mitmeid eeliseid asjade praeguse kulgemise ees. Ja ehkki areng võib olla ka spiraalne, siis edasiliikumine saab olla ikka ühes suunas, mitte mõlemas suunas korraga.
Kinnitan, et valimiste järgne uuenenud Märjamaa vallavalitsus ja volikogu on tõsiselt võtnud luubi alla meie valla tuleviku.
Algatatud on valla uue üldplaneeringu koostamine, lähikuudel seisavad ees arengukava uuendamine ja järgmise aasta eelarve arutelud. Vaja on koostada valla energiamajanduse arengukava. Tõsiselt kaalume erinevaid lahendusi, kuidas rahuldada nõudlust lasteaiakohtade järele ja milliseid alternatiive selles rakendada. Näiteks laste bussiga transportimist lasteaeda, mida ehk mõnigi oma lapsepõlvest mäletab, kui ka moodullasteaia rentimist. Muuseas, seda esimest varianti vald juba praktiseerib.
Aga sama tähtis on meie koolivõrgu edasine käekäik. Riigipoolne rahaline tugi omavalitsustele ei soosi kuidagi väikekoolide pidamist ja seab väga ranged kriteeriumid laste arvule klassis ning koolis üldiselt. Lähiaastatel tuleb üldhariduskoolidel valmis olla erikohtlemist vajavate ja arengupeetusega laste vastuvõtmiseks. See kõik nõuab meie koolis üsna suuri muudatusi, mis ühele iseseisvale väikekoolile ei pruugi olla jõukohased.
Kahtlemata ei keela keegi riigipoolset vähenevat rahalist abi kompenseerida valla eelarvesse laekunud tulust. Kahjuks tuleb tõdeda, et täna on see võimalik ainult muude tegevuste või valla töötajate suhteliselt madala palgataseme arvelt. Vaevalt kahtleb meist keegi Märjamaa gümnaasiumi rollis ja tähtsuses kogu piirkonnale. Puht majanduslikult oleks vallal täna kasulik pidada ainsa koolina Märjamaal põhikooli.
Õnneks kohalik omavalitsus nii pragmaatiliselt ei mõtle ja on veendunud gümnaasiumi säilimise vajalikkuses. Riigivõimu tasandilt ei olda selles väga veendunud. Veel räägib kaaluka argumendina meie gümnaasiumi kasuks väga suur teeninduspiirkond, kuid see ei pruugi jääda nii alatiseks. Palju sõltub sündivate laste arvust ja rahva rändest.
Tihti räägitakse vajadusest, et võim oleks näoga rahva poole. Oma valimislubaduses märkisin, et see peaks olema omavalitsuse kreedo ja ei väsi seda ka täna üle kordamast. Ilma rahata pole võimalik paljut teha, aga sama vähe on võimalik teha ka usaldamatuse ja vastandumisega.
Räägime üksteisega ja toetame teineteist, ainult nii saab venivale arenguvankrile hoo sisse!
Mis on siis minu tänase ettekande moraal? See, et meil poleks põhjust pidada aktusi pooltühjadele saalidele ja võiksime ikka nentida: „Mul pole kunagi olnud paremat elu kui praegu." Head Eesti vabariigi sünnipäeva, kallis Märjamaa rahvas!
