Aastaid FIEdena tegutsenud abielupaar on omakandi tuntud tegijad
Terje juuksurisalong ja mööblitootja Helmut Hiietamm on oma tegevusega teada-tuntud Simunas, aga neid teatakse-tuntakse kaugemalgi. Mõlema tegevus sai alguse Eesti taasiseseisvuse algusajal ning kestab ja areneb. Iga ettevõtlus nõuab pealehakkamist, nõuab püsivust ja järjekindlust. Et see aga pikka aega kesta saaks, peab pakkuma tegijatele ka rõõmu ja rahulolu, teinekord esitama väljakutseidki.
Terjet kui hea käega juuksurit külastavad paljud kliendid ka naabruskonnast - tema juurde tullakse Laekverest, Rakkest, Väike-Maarjast ja mujaltki.
Helmutil on samuti kliente mitmelt poolt, kuid tema loodud mööbliga puutume tihti kokku ka Simunas. Koolis, spordihoones, rahvamajas, raamatukogus on rohkesti tema valmistatud laudu, kappe, riiuleid, kööginurki jm.
Helmut on meistrimees, kes mõtleb alati tellijaga kaasa, annab nõu ja aitab lahendusi leida.
Küsimuste-vastuste kaudu saame põhjalikuma ülevaate Terje ja Helmut Hiietamme kui füüsilisest isikust ettevõtjate tegevuse kohta.
Kuidas kõik alguse sai?
Terje: Juuksuriameti omandasin Tartus ametikoolis, mille lõpetasin 1984. a. Esimene töökoht oli Tartus. Samas koolis tutvusin ka tulevase abikaasaga. 1986. a kolisime Simunasse, kuna tol ajal oli maal lihtsam elamispinda leida. Enne lapse sündi töötasin teeninduskombinaadi Viru all Simuna juuksurina.
Helmut: Jah, nii see algas. Mina töötasin Tartus samas koolis pärast lõpetamist meistrina. Siis sõjavägi, ja olimegi Simunas. Algul töötasin kolhoosis tislerina, aga siis hakkasid meie maal puhuma ettevõtluse tuuled...
Terje: Naastes lapsepuhkuselt oli teeninduskombinaat Viru likvideeritud. Tuli hakata ise ettevõtjaks. Kuna sobivaid ruume ei leidunud, siis otsustasime teha salongi oma majja. Üsna kiiresti valmis abikaasa ettevõtmisel väike ja hubane tööruum. Esimene salongi sisustus sai hangitud kasutatuna Soomest. Mööbli valmistas abikaasa. Ja samas jätkub töö ka praegu.
Helmut: Registreerisime ennast FIEna. Mina hakkasin kohe kodust abihoonet ümber kujundama tisleritöökojaks. Kuna tööpinke oli raske leida, siis sai esimesed ise, sõprade abiga, valmistatud.
Kuid algul oli ikkagi põhiliselt mööbli restaureerimine. Seda sai oma kätega teha. Siis tuli kolhoosi lõpp. Uueks ametiks sai tuletõrjuja. Kuna selle ametiga kaasneb töörütm 1 tööl 3 vaba, siis pean seda ametit tänaseni.
Kolmel vabal päeval tegelengi tisleritööga. Aastatega on ostetud kõik vajalikud tööriistad ja kodusest väiksest töökojast on kolitud suuremasse.
Kuidas läheb? Kas kliente jätkub?
Terje: Kevadel saab töötatud juuksurina juba 30 aastat. Aastatega on välja kujunenud oma kohalik klientuur, kuid soovijaid käib kaugemaltki. Tihti ei olegi võimalik aega pakkuda. Juuksed vajavad hooldamist, sõltumata aastaajast. Pingelisem periood on kevadel, rahulikum sügisel. Aastatega on kadunud keemiline lokk, asemele tulnud värvimine. Muutuvad soengud ja hooldusvahendid. Koolitusel tuleb käia vähemalt kaks korda aastas.
Helmut: Põhiliselt on tellijaks erakliendid üle Eesti. Reklaami pole kunagi teinud. Arvan, et kõige parem reklaam liigub suust suhu ja siiani on see ilusasti toiminud. Tavaliselt on iga järgmine klient mõnda eelnevat tööd näinud. Töötan põhiliselt üksi, kuid vahel tuleb ka abilisi leida. See ei ole kerge. Kahju, et tisleritele koolitusi eriti ei korraldata. Ikka pead ise netist või ametivendade käest infot hankima, kui turul midagi huvitavat märkad.
Mis rõõmustab?
Terje: Rõõmu teeb see, kui suudan oma tööga tõsta inimese tuju hallis argipäevas ja klient lahkub salongist rahuloleva naeratusega näol.
Helmut: Rõõmustab, kui oskad kliendi mõtetest välja lugeda selle soovi, mida ta ise ei oska väljendada ja näed, et lõpus on kõik täppi läinud.
