Laste kasvatamine oli pereema põhitöö, kuid aktiivset rolli selles protsessis omasid ka teised pereliikmed - isa, vanavanemad, õed-vennad. Ema kõrval õpiti toiduvalmistamist, käsitööd, majapidamist ja emaks olemist. Isaga koos käidi metsas ja merel, toimiti kooskõlas looduse ja heade tavadega. Vanavanematel oli aega, et lastelastele lugusid pajatada, lauluviisi veeretada, haiget kohta tohterdada, oma elutarkust jagada.

Õdede-vendade ja naabrilaste seltsis sai harjutada enda eest seismist, nõrgema abistamist, koosolemist ja -tegemist. Laste kasvatamine ja õpetamine käis käsikäes. See ei olnud teadus, ammugi mitte raketiteadus, vaid terve talupojatarkus.

Muutunud ajas oleme jõudnud olukorda, kus vanemad näevad oma lapsi päeva jooksul vaid mõned tunnid, sest väikese inimese lõviosa päevast möödub lastekollektiivis, mis on pikemgi (ja mitte vähem väsitav) kui täiskasvanu tööpäev. Vanavanemadki käivad tööl ja kohtuvad väikestega pigem harva. Laste tervise edendamise, arengukeskkonna loomise, kasvatamise ja õpetamise vastutus on jagatud kodu ja lasteaia vahel. Lasteaia roll on kodu toetamine nendes ülesannetes, kuid kuna suurema osa ajast veedab laps kodust väljaspool, siis tuleb välja, et suurem vastutus langeks justkui lasteasutusele, st lasteaiaõpetajale?

Tänapäeva lasteaiaõpetaja peab olema nagu omamoodi multitalent, kes lisaks väikelapse arengupsühholoogia ja eelkoolipedagoogika tundmisele, peab olema valmis täitma turvaisik-lohutaja, psühholoogi, vahekohtuniku, näitleja, kunstniku või diplomaadi rolli. Ometi ei tohi unustada, et ka kõige parem lasteaed ei asenda lapsele kodu ega kõige toredam ja võimekam lasteaiatädi ema.

Lastehoid, kasvatamine ja õpetamine koolieelses lasteasutuses on erinevate seadustega reglementeeritud, kuid kas need lähtuvad alati ka lapse vajadustest ja huvidest, on iseasi.

Üha enam on hakatud uurima päevahoiu mõju lapse sotsiaalsele arengule. On ju laialt levinud arvamus, et lasteaia üheks tänuväärsemaks rolliks on lapse sotsiaalne arendamine. Hilisemas täiskasvanueaski peetakse sotsiaalsust väga oluliseks edukuse ja toimetuleku faktoriks.

Mida aga mõelda väikelapse sotsiaalsuse all? Vastuse annab Soome tunnustatud teaduskirjanik, psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen oma raamatus «Väikelapse sotsiaalsus» (Koolibri 2013), kus viidatakse mitmetele teadlastele ning nende poolt teostatud uuringutele üle maailma. Lugedes seda raamatut, avastasin hulga äratundmishetki, mis langesid sajaprotsendiliselt kokku minu paarikümneaastase praktika jooksul nähtu ja kogetuga. Raamatus toodud väited ja uurimistulemused peaksid korda minema nii pedagoogidele, lapsevanematele kui ka seaduste loojatele. Siinkohal soovin neid teiega jagada. Usun, et enam ei kahtle keegi selles, et lapsepõlve mõju ulatub lapseeast oluliselt kaugemale, saates meid täiskasvanueaski. Kui hakata juurdlema inimese elukvaliteeti halvava probleemi üle, võib olla päris kindel, et selle juured jõuavad lõpuks varajasse lapsepõlve.

Paraku igapäevarutu ja kiire elutempo virrvarris kipub see teadmine ununema või lohutatakse ennast mõne mugava ja sobiva müüdiga. Näiteks üks levinud müüte: lapsele on kasulik varakult lasteaeda minna, sest just rühmas omandab laps sotsiaalseid oskusi (ehkki see laps tunneb hädavaevu peegelpildis ära iseennast ja suudab ritta seada mõne üksiku sõna, kui sedagi). Üldistatult võib öelda, et lapsepõlve käsitlustes tuginetakse pigem hetkeolukorrale kui teadmistele. Lähtutakse täiskasvanu väärtushoiakutest: lastekasvatuse kontekstis rõhutatakse eeskätt neid aspekte, mis toetaks täiskasvanute mugavat elu (12).

Arengupsühholoogid on üksmeelel selles osas, et kolm esimest eluaastat on määrava tähtsusega kogu järgnevale elule, nii koolieas kui ka hilisemas täiskasvanueas.

Varajase arenguetapi võtmeküsimus on kiindumussuhte loomine oluliste täiskasvanutega. See on lapse sotsiaalse kujunemise ja sotsiaalsete oskuste baas, aga ka kognitiivse arengu nurgakivi (19).

Kiindumussuhe on lapse esmane sotsiaalne oskus, mis kujuneb esimesel eluaastal ja eeldab võimalust klammerduda ühe stabiilse turvaisiku külge, kes on tema vajaduste suhtes piisavalt vastuvõtlik. Selleks isikuks on muidugi mõista ema.

Teisel eluaastal suudab põngerjas turvalist suhet rajada ka täiesti uute inimestega, näiteks väljastpoolt kodu pärineva hoidjaga, kellele kantakse üle kujunenud kiindumussuhe ja kogemus, et seda maailma võib usaldada.

Teine eluaasta on arenguliselt üsna keeruline ja vanemate jaoks küllalti stressitekitav, sest omandatud kõndimisoskus on lapse maailma olulisel määral avardanud, võimaldades seda lähemalt aktiivselt uurida, sh ronida, katsuda, maitsta jne. Vastuolulised, kiiresti vahelduvad tunded ning konfliktid lapse iseseisvuspürgimuste ja abituse vahel kuuluvad teise eluaasta arenguülesannete hulka (33).

Teisisõnu tuleb sageli silmitsi seista nii ohtudega kui ka lapse jonniga. See keeruline periood langeb sageli kokku verivärske maailmaavastaja liitumisega lastekollektiiviga, eemal turvalisest kodust ja kodustest, koos hulga võõraste laste ja tädidega, arusaamatute reeglite, uue režiimiga ja seda kõike hommikust õhtuni. Väikese inimesehakatise «iseseisva» elu harjutamise ehk sotsialiseerumise muudab keeruliseks veel asjaolu, et puudub kõige vajalikum abivahend - kõne.

Sotsialiseerumise teekonna esimesteks sõnumiteks on naeratus ja nutt. Need on loomupärased, kaasasündinud oskused, mille abil hakatakse harjutama suhtlemise kunsti (38).

Naeratusega soovitakse püüda oma lähedaste tähelepanu ning tavaliselt see ka õnnestub - kujunevad esimesed suhtlemisepisoodid. Oluliselt jõulisema sõnumina mõjub nutt. Nutusõnumi mõistmine eeldab täiskasvanult piisavat koosolemise kogemust. Algul väljendab nutt lapsepõhivajadusi: näiteks valu, nälga, ebamugavust, liikumisvõime piiramist. Samuti võib laps nutu kaudu näidata oma soove, igatsust või vastumeelsust (40).

Süstemaatiliselt hakati laste päevahoiu mõju uurima juba 1970-ndatel aastatel ja juba esimesed tulemused tekitasid suurt hämmingut. Nimelt ilmnes tulemustest kaks tõsist sõnumit. Esiteks selgus, et hommikust õhtuni kestev kollektiivis viibimine tekitab väikelastele stressi. Lisaks ilmnes uurimistulemustest, et varakult alanud pikad koduvälised hoiupäevad korreleerusid rahutuse ning agressiivse käitumisega ka hiljem koolis (56) ehk varakult alanud koduvälised hoiupäevad mõjutasid negatiivselt lapse hilisemat käitumist.

Loomulikult selliseid tulemusi ei oodanud keegi, kahtluse alla seati koguni teadlaste uurimismetoodika, arvutamise valemid jne, kuid tulemused jäid samaks ka hilisematel ja täiendatud uuringutel (Gunnar, 1997; Watamura, 2003; Essex 2003; Pine ja Charney 2002; Dettling ja Toute, 2004), mis kinnitas, et mida kauem füsioloogiline stressisüsteem puhata saab, püsides puutumatu ja häirimatuna, seda tugevamad on närvid täiskasvanueas (57).

Tekib õigustatud küsimus, mis tekitab lapsel stressi? Esmalt, mis on stress? See on väliste nõuete ja inimese toimetulekuoskuste vaheline konflikt, mis ei sõltu vanusest.

Kui täiskasvanud ehk oskavad psühholoogiliselt ennast ka ise kaitsta, siis väheste kogemustega laps ei tule sellega kuidagi toime. Loomulikult on stressi poolt eriti ohustatud nooremad, 1-3-aastased väikelapsed.

Watamura uurimisrühm tõdes, et alla kolmeaastastel lastel tõusis kortisoolitase (stressihormoon) ühtlaselt kogu päeva jooksul, püsides kõrgena hommikust õhtuni. Niisiis püsis mudilase stressitase kollektiivis kogu päeva kõrgena. Seda aga ei täheldatud kodus olevatel lastel (59).

Küllap suudaks iga täiskasvanu ka ise lapse stressi tekitavad põhjused välja tuua: lahusolek lähedasest on väikelapsele tõeline stressi allikas (62); igapäevased komplitseeritud nõuded mõjuvad mudilasele kahjulikult ning ka pidev kollektiivis viibimine ehk püsiv suhtlemine on väsitav töö (63). Ka lasteaias valitsev üleüldine lärm on stressi allikas (68). Lühidalt - lasteaialapse stressitase oleneb kolmest olulisest faktorist: lapse vanusest, päeva pikkusest ja rühma suurusest.

Millised on stressi tagajärjed? Sedagi on uuritud mitmete teadlaste poolt (Smider, 2002; Gunnar 1997; Granger jt, 1994, 1996). Stressis laps on kartlikum ja eraklikum, mis omakorda pärsib sotsiaalsust ja kohanemisvõimet. Ka ärrituvus ning puudulik käitumiskontroll seostusid kõrge kortisoolitaseme ehk stressiga (67).

On ju teada, et lapsed on agarad müra tekitajad, samas nad ise kannatavad mürarikkas keskkonnas, eriti halvasti mõjub see keskmisest tundlikumale lapsele. Lärm pärsib kõiki kognitiivseid toiminguid: õppimist, mälu, keskendumist, verbaalset väljendust. Häiriv taustamelu raskendab vaimset tegevust tervikuna, eriti aga lugema õppimist ning loetu mõistmist (69). Vana tuntud tõde on, et paljud lasteaialapsed haigestuvad tihti. Põhjus - stress. Kortisoolitaseme tõus organismis nõrgendab immuunsüsteemi tervikuna, sellega halveneb kaitsevõime ja kasvab viirushaiguste põdemise tõenäosus (75).

Mida teha ja kuidas säästa lapsi? Varases eas sobib emast eemal olemine valutumalt hoidja seltsis kui lastekollektiivis. Tõhusaks abiliseks on korralik uni, vanemate laste puhul piisab ka lebamisest ja mittesuhtlemisest.
Aga juhul kui stressihormooni tase oli juba nõnda kõrgele tõusnud, et see öö jooksul isegi taanduda ei suutnud, osutusid piisavateks abilisteks puhkepäevad, mil laps sai olla kodus. Sarnaselt täiskasvanuga igatseb ka mudilane tööst vabu päevi (77).

Kuna teadlaste uurimistulemused kinnitasid, et kortisoolitase hakkas tõusma kuuendal kollektiivis viibimise tunnil (77), siis pakuvad leevendust ka lühemad lasteaiapäevad.

Tuleb tunnistada, et päris mõtlemapanevad tulemused. Õnneks on lahendused lihtsamad ega eelda raketiteaduse tundmist. Iga vanem soovib anda oma lapsele parimat - armastust, õpetust ja kasvatust, aga vahel jääb siiski midagi nagu puudu. Üks, mida meil napib, on aeg. Aeg, et märgata, kuulata, pühenduda, mõista, nautida. Ma ei väsi kordamast, et lapsepõlv on väga-väga lühike, aga ülimalt oluline aeg harmoonilise inimese kujunemise protsessis.

Soovitan südamest nimetatud raamatu ja selles kirjeldatud uurimistulemustega tutvuda kõigil vanemail ja vanavanemail, eriti aga tulevastel lapsevanematel, kes soovivad oma järeltulijaile võimalikult õnnelikku olevikku ja helget tulevikku.