Vallavalitsus on sedasorti lubade väljastamisel sunnitud lähtuma oma otsustes eelkõige seadusandlusest, mis eelistab hoone omaniku vaba tahet käsutada ja hallata oma vara temale kasulikumal viisil, juhul kui sellele varale ei ole eelnevalt seatud piiranguid ja koormisi, mis omaniku tahet ja õigusi piiravad.

Piiranguks võib näiteks olla muinsusväärtus, mis vajab kaitsmist ja säilitamist lähtuvalt muinsuskaitseseadusest.

Märjamaa vallavalitsuse andmetel puuduvad antud hoonel taolised piirangud, millele toetudes oleks omavalitsusel võimalik keelduda lammutusluba väljastamast. Ilma mõjuva põhjenduseta keeldumine viiks kohtuprotsessini, milles omavalitsus oleks kaotaja pool. Hoone ajalooline roll kohalikus kultuuri- või ärielus pole kahjuks piisav põhjus, millele toetuda, olgu siis maja ehitatud kas või paekivist.

Hoone asetsemine miljööväärtuslikul alal ei anna põhjust keelduda lammutusluba väljastamast, kui taotlus on esitatud kõigiti korrektselt ja põhjendatult. Peamiseks põhjenduseks, miks hoonet lammutada soovitakse, on selle suur amortiseerumine.

Kehtiva seadusandluse alusel ei või ehitis tekitada ohtu inimeste elule, tervisele ega keskkonnale.

Omanik on kohustatud tagama hoone vastavuse esitatavatele nõuetele või ohtliku hoone lammutama.

Kaitseliit ei ole aastate jooksul leidnud hoonele uut omanikku, kes oleks huvitatud hoone korrastamisest ja kasutusse võtmisest. Ainult need viimased meetmed võivad veel selle hoone nö päästa. Paraku olukorras, kus Märjamaa vallavalitsus otsib uusi omanikke veel märksa suurematele hoonetele, pole ka omavalitsusel aktiivset huvi antud hoone omandamiseks.

Inimesena on mõistetav paljude märjamaalaste huvi ja nostalgia vanade hoonete säilitamise vastu, aga kõike pole võimalik säilitada. Kui hoonel puudub laiem muinsuslik-arhitektuurne või kultuurilooline väärtus, siis selle säilitamine on paraku ikkagi omaniku otsustada ja rahastada.

On samuti mõistetav, et aja jooksul erinevatel põhjustel paljude hoonete funktsionaalsus muutub või kaob üldse. Emotsionaalselt on vahel sellega raske leppida.

Nagu lugupeetud allakirjutanud isegi märgivad, on Märjamaal ka positiivseid näiteid vanade hoonete või siis üldisema miljöö säilitamisel. Teadmata hetkel, kas vana hoone asemele ka midagi uut plaanitakse, usun siiski parimat, sest areng peitub ka uute väärtuste loomises.

Märjamaa vallavanem Villu Karu

Vallaelaniku kiri Kaitseliidu Kodu kaitseks

Kahetsusega lugesin 12.02.14 lehenumbris ilmunud kirjatükki Kaitseliidu Kodu peatse lammutamise kohta. Minu jaoks on Kaitseliit alati olnud väärikas ja aateline organisatsioon, mille liikmeks astumisest olen isegi mõelnud. Kas minu ettekujutus Kaitseliidust on tänasel päeval siiski ilustatud ja ebatõeline?

Eelmise vabariigi päevil kaitseliitlaste ehitatud Kaitseliidu Kodu on oma monumentaalsuses märkimisväärne ehitis. Õige kaitseliitlase jaoks peaks see rajatis olema mälestusmärgiks lahkunud eelkäijatele, kellel oli au ka päriselt oma maad kaitsta.

Sõjamehed KL peastaabist õigustavad oma otsust sellega, et maja olla kokkukukkumise äärel, risustab muidu kena vaadet ja et keegi ei taha ära osta. See maja ei varise ise niipeagi sisse ja tema olemasolu on väga tähtis paljudele kohalikele inimestele. Ehk ununes oksjoniteade üles panna sinna, kus seda keegi ka näeks? Uuest staabikompleksist Märjamaal ei saa kunagi Kaitseliidu Kodu.

Isegi tubli kolhoosirahvas suutis omal ajal säilitada osa esialgsest hoonest ja pidada katuse korras. Imekspandav on, kuidas Märjamaa vallavalitsus tegi kiire maja lammutamist toetava otsuse. Kas inimesi, kelle jaoks esivanemate suur töö omab tähtsust, on tõesti nii vähe? Kas vaid majanduslik otstarbekus teeb kultuuripärandi hoidmisest mõistliku teo?

Märjamaa vallavalitsuselt ja Kaitseliidult paluks selgitust, mis on kõnealusele kinnistule edaspidi plaanitud. Elu edenemine, et oleks kergem ja parem, on loomulikult meie ülim eesmärk.

Siiski oleks vahest sünnis jätta esivanemate pärand maha tallamata, sest eks nende toimetamiste siht olnud seesama. Tänan auväärseid kodanikke Jaak Vausi, Arvo Valtonit ja Rein Einastot, kes eelmises lehenumbris samal teemal oma seisukoha avaldasid.

Kalle Avasalu

Vastuseks avalikule kirjale

Ikka ja jälle tahetakse maailma teistpidi pöörlema panna. Sipelgas saaks sellega vast hakkama, inimene mitte.

Teil on õigus, alles see tants Maxima poe ümber lõppes. Aplaus kestab tänase päevani. Jälle kaevatakse sõjakirves üles. Kahjuks teie, lugupeetud avaliku kirja kirjutajad, olete unustanud ühe pisiasja. Kui meie, see tähendab inimesed, poleks tahtnud oma elukorraldust muuta, elaksime arvatavasti koopas edasi. Pisiasi, kuid ikkagi tõde.

Nisu Ants (lepitaja)