Sõitsime Ukrainasse bussiga, Eesti delegatsioonis oli veel Paistu vallavanem, Paistu rahvatantsurühm ja üks ajakirjanik Võrumaa Teatajast. Paistust oli pärit toona Krimmis Aleksandrovka koolis tegutsenud eesti keele õpetaja.

Kuna meil polnud Valgevene viisat, sõitsime Ukrainasse Poola kaudu. Sisenesime Ukrainasse kusagilt loodest, ei mäleta piiripunkti nime, kuid esimeses linnakeses, mille söögikoha ees peatuse tegime, tuli meile ligi seltskond Ukraina sõdureid.

Kuulnud, et oleme Eestist, toimus vennastumine. Nad kiitsid Eestit ja eestlasi ning tunnustasid seda, mida oleme oma riigis teinud.

Mida kaugemale lõunasse sõitsime, seda mahajäänumaks muutus elatustase. Suurtel stepiväljadel nägin otsekui ajalooraamatu pilti - kündvat naist hobuse ja puust adraga.

Silmaga ei paistnud, kuhu tema künnivagu välja pidi jõudma. Keset steppi kõrgus euroopalik bensiinijaam, tegime taas peatuse, tualeti uks oli lukus, silt uksel teatas - vett ei ole. Bensiinijaama taga väikeses puusalus, ainsas selles mõõtmatus stepis, oli juba enne meid käidud.

Sevastopolis võttis meid vastu Mare. Esimese asjana ütles, et Eesti kultuuri päeva, nagu see alguses kavandatud oli, ei lubatud neil korraldada ning tegemist on rahvaste sõpruse päevaga. Palus, et kas mina võiksin mälestustahvli avamisel ka lühikese kõne pidada, kuid neil ei võivat kõigest rääkida. Meile tehti ringsõit Sevastopolis. Imeline linn Musta mere ääres! Reisijuht mainis ka, et neil on Vene baasid sees. Ma mäletan oma sisekõnet: kuidas Ukraina julgeb sellega riskida?

16. oktoobril 2005 avati Amandus Adamsoni ausamba läheduses kail tahvel tähistamaks 100 aasta möödumist samba avamisest. 

Mälestustahvel Adamsonile ja tema skulptuurile

Kogunenud oli tohutult rahvast, palju erinevaid rahvusi. Ma olin ebamugavas olukorras, pidin pidama kõne, teades, et kõigest ei tohi rääkida. Mulle meenusid väikese lapsena telerist nähtud Brežnevi ja tema järeltulijate õõnsad sõnavõtud ning tegin midagi sama pateetilist, üldsõnalist ja õõnsat - kokku ehk viis lauset. Tekst võeti vastu aplausiga ja üks krimmitatarlase välimusega mees tuli, suudles mind mõlemale põsele ning ulatas kimbu punaseid nelke. Pidu jätkus lähedalasuvas pargis välilava juures väikese tantsuetendusega ning lava taga asunud ruumis sai vaadata väljapanekut kohalike eestlaste käsitööesemetest.

Õhtu kulges peoga pika laua ääres sadamarestoranis, kus iga suutäie alla tuli võtta ka väike naps. Kohal oli suur osa kohaliku Eesti Seltsi liikmeid - väga paljud neist juba mitmendat põlve Krimmis elavate eestlaste järeltulijad, kes ei osanud enam sõnagi eesti keelt. Nad hoidsid meie lähedusse, rääkisid palju ja küsisid palju ning püüdsid meelde tuletada üksikuid eestikeelseid sõnu, mida nad oma vanaemalt õppinud olid. Küsisid ka, kas ma tunnen kedagi sellest või teisest Eestimaa paigast, et seal on neil sugulasi. Ja et tahaks nii väga Eestisse sõita, kuid külla tulla on kallis, mõni kurtis, et on kaotanud kontakti sugulastega. Meile öeldi ka, et vaesus maapiirkondades on kohati nii suur ning inimestel ei ole raha, et sõita lähimasse linna.

Päeval sadamakai ääres astus mulle ligi üks viledaks kulunud mantli ja sonimütsiga vanaldane härra, kes sulaselges eesti keeles tutvustas end - Evald Seibe. Pärit Gruusiast, sealsest eesti perekonnast, rändur, omal ajal Tartu Ülikoolis juurat õppinud ning esimese Tartu maratoni korraldaja ja Vilnius-Vladivostok jalgrattamatkast osa võtnud sportlik vanahärra on kirjutanud ka mitmeid raamatuid. Ajasime kaua ja pikalt juttu, arutasime maailmaasjade üle ning kui õhtul lahku läksime, ütles ta: ma tulen sulle külla. Järgmise aasta mais saime kokku Keilas Gnoomi ees. Mina olin teel muuseumist linnavalitsuse poole ja tema teel muuseumi poole. Ta ei olnud oma tulekust kirjutanud ega helistanud, lihtsalt tuli nagu aegadel, mil telefoni veel ei olnud ja kirjad liikusid hobustega. Ja ütles: „Tere, näe, sinu juurde ma tulingi!"

Aga tagasi Krimmi. Järgmisel päeval viidi meid ringsõidule Krimmis, muuhulgas Aleksandrovkasse, sealsesse kooli eesti keele klassi ja eesti keele õpetaja koju. Ümberringi taas suhteliselt lagedad alad, eemal paistis üks puudesalu, see olevat eestlaste surnuaed. Saime õpetaja kodus lahke vastuvõtu osaliseks. Nüüd seoses Krimmi ülevõtmisega Venemaa poolt naases eesti keele õpetaja tagasi Eestisse ning eesti keele õpetamine Aleksandrovkas lõpetatakse.

Kui 2005. aasta oktoobris Eestisse tagasi jõudsin, tulin hommikul esimese bussiga Viljandist koju. Bussis mängis üks Eesti kommertsraadiojaam, mille hommikune ärataja võttis nõuks kiruda elu Eestis, et vaadaku me, kuidas välismaal elatakse. Ma tundsin, kuidas süda pahaks läks. Mõtlesin Marele ja teistele eestlastele Ukrainas, mis on ju samuti välismaa. Sealsed eestlased unistasid reisimisest sugulaste juurde Eestisse.

Ma mõtlesin selle üle, et meie juurtes on midagi nii olulist, et isegi mitmendat põlve kaugel maal elades ei unune vanad käsitöömustrid (kuigi värvitoonid on läinud erksamaks, kirevamaks), ei unune rahvariiete kasutamise oskus, kuigi need on tugevalt stiliseeritud, ning veel sajandeid hiljem kasvavad nende surnuaedade ümber puud, nii nagu meil, eestlastel, see alati on olnud.

Praegu tuleb see reis ja need soojad inimesed mulle iseäranis meelde. Mõtlen sellele, kuidas eestlastele heidetakse alati ette meie umbusaldavat hoiakut Venemaa suhtes. Veel aasta eest räägiti, et peaksime unustama oma minevikukompleksid ning suhtuma Venemaasse just nagu seda teevad Vana Maailma riigid. Nüüd näeme, et 21. sajand pole midagi muutnud selle suurriigi hoiakutes ja et Vana Maailm on ajaloo õppetunnid unustanud.
______________________________________________________

100 aastat esimesest laulupeost Krimmis

Tänavu möödub 100 aastat Krimmi eestlaste esimesest laulupeost. Suve lõppu plaaniti sel puhul mitmeid üritusi, kuhu olid kutsutud ka kollektiive Eestist.

Ukraina Eesti Seltsi esimees Mare Litnevska ütles Keila Lehele, et tähtpäev tähistamata ei jää, kuid kindlasti ei toimu see nii, nagu algselt plaaniti. Eesti kodanikud, kes saavad Ukrainasse reisida viisavabalt, Krimmi nii lihtsalt enam ei pääse. Me võime üritusi korraldada Kiievis või Lvivis, kuid see pole see. Krimmis elab ligi 400 eestlast, mis on 2/3 Ukrainas elavatest eestlastest.

Uppunud laevade monument Sevastopolis. 1954. aastal suleti Krimmi sõjas Sevastopoli lahesuue vaenulikele vägedele oma laevade uputamisega. Amandus Adamsoni skulptuur on tänapäevaselt kõnekas

Esiplaanil Ukraina Eesti Seltsi esimees Mare Litnevska.