Liivia Mets - hobikunstnik Kurepalust
See maja on ehitatud esimesel Eesti ajal 20-ndatel aastatel. Minu abikaasa vanemad ostsid selle maja metsavahi käest. 1994. aastal saime selle maja riigi käest tagasi ja asusime abikaasaga siia elama.
Kuidas selle nimega ikka on? Õige nimi on Liivi või Liivia?
Eluaeg on see A nime lõpus olnud ainult paberil. Passi järgi olen Liivia, aga kutsutakse ikka Liiviks.
Kus olete sündinud ja elanud?
Sündinud olen Pärnus, aga rohkem elanud Tartus. Isa suunati tööle Pärnust Tartusse, kui olin aastane. Pärast ülikooli lõpetamist läksin mehele ja töökoht oli minul ja abikaasal Tooma soohüdroloogiajaamas Jõgevamaal. Seal töötasin 25 aastat. 1980. aastal tulime ära ja elasime Tartus kuni 1994. aastani.
Miks valisite geograafia?
Mulle kangesti see meeldis. Meil oli üks klassiõde, kelle isa oli tuntud geograaf ja tõime tema käest reisiraamatuid. Need olid huvitavad lugeda. Arvasin, et saab palju ringi käia selles ametis, ehkki tol ajal saime ainult Kaukaasiasse menetluspraktikasse.
Kadunud abikaasaga ühendas teid ühine töö ja hobi?
Jah, tema oli soojaama juhataja ja mina olin insener ja kahe peale moodustasime meeskonna.
Millest tekkis maalimise kirg?
Lapsed olid mul siis väiksed. Lehes oli teade, et Tartu Kunstimuuseumis saab kaugõppe teel kunsti õppida. See oli väga põnev. Paberid tulid panna suure tuutu sisse ja saata postiga Tartusse. Sealt tuli siis tuutu kommentaaridega tagasi. Suviti olid laagrid. Ettevõtmise eesotsas olid tol ajal Pallase kunstikud ja mina hindan neid inimesi väga. 1964. aastal alustasin ja 1972. aastal sain diplomi kätte, kus oli kirjas, et võin ka kunstiringe juhendada.
Kaheksa aastat hiljem?
Jah, ja sain veel kiita, et küllalt kiiresti lõpetasin. Maaliti nii, nagu keegi töö kõrvalt jõudis.
Millised on lemmikteemad?
Mulle meeldivad ikka maastikud. Portreesid on ka tore teha ja natüürmorti. Maastikke olen kõige rohkem teinud. Põhiliselt maalisin ikka pastelliga. Proovitud on kõike.
Palju teil hetkel kodus enda tehtud maale on?
Osad on mul raamitud, neid on 25-30, aga osad on sellised, et vahel vaatan, et pole vigagi ja võiks ära raamida. Eks neid on veel, aga maale peab ka kriitiliselt vaatama. Vaim peab peale tulema, muidu ei saa tööst asja. Kui vaim peale tuleb, siis käsi käib kergesti ja ei vaatagi, mis värvi võtad. Praegu enam praktiliselt ei maali, vanus ei luba.
Kuidas maalimise protsess teil käib?
Mina teen maalid kaunis ruttu valmis ja nii ei saa, et pooleli jääks. Looduspilte teen meelsasti õues, aga siis pean vaatama, et valgus ja varjud õiged oleks.
Milliseid hobisid teil veel on olnud?
Varasemalt rohkem, aga ka nüüd olen meelsasti teinud aiatööd. Lihtsamaid töid saan teha veel praegu. Hobiks võib pidada ka kohvitamist. Käin kunagiste klassiõdedega linnas iga kuu kolmandal kolmapäeval kohvikus lobisemas. Samuti Kurepalu teeklubis.
Olete täiskohaga pensionär. Kas oskate väljateenitud puhkust nautida?
Puhkus on väga meeldiv. Minu meelest on pensionäril elu väga kena. Negatiivseid asju ma üldse tähele ei pane. Televiisorist vägivaldseid filme ei vaata ja adrenaliini ja lisapinget ei vaja. Ainult, et kui pensionipõlv algab, ei jõua enam kõike seda teha, mida oled plaaninud pensionipõlves teha.
Siit talust õhkab looduslähedust...
Pigem vaatan jah aknast loomi. Siin on väga huvitav. Kui on kõrge lumi, siis kitsed ei saa maapinda kraabitud ja tulevad maja juurde. Kevadel on väga huvitav linde vaadata. Isa oli mul ka poolenisti metsamees. Minu vanaisa elas Narva-Jõesuu lähedal ja tal oli jõe ääres kalurimaja. Jõed on mind alati saatnud. Juba lapsepõlves oli huvitav paadiga sõita.
Palju te Haaslava valla eluga end kursis hoiate?
Teatajat ikka loen ja hoian kursis, käin teeklubis ja olen korralik passiivne elanik, kes vahel käib lauluväljakul kontserte kuulamas. Arstiabi on ka hästi kättesaadav ja minu meelest on meil täitsa kena vald.
Liivia Metsa maalinäitust on võimalik vaadata alates 23. aprillist Priiuse seltsimaja fuajees. Näitus jääb avatuks suve hakuni.
