Kaarel Moisa kaks aastakümmet osalemist vallaelu korraldamises

Abivallavanem Kaarel Moisal täitus kaks aastakümmet tööd Väike-Maarja vallavalitsuses. Need aastad kätkevad endas erinevaid perioode ja igaüks neist aastaist on jätnud paikkonda oma jälje. Alljärgnevad küsimused-vastused aitavad meenutada, mis sellesse aega mahub, mis on tehtud, mis teoksil, mis plaanis.

1. Sa alustasid Väike-Maarja vallavalitsuses tööd 1994. aasta veebruaris. Konkursse siis veel ei korraldatud. Kuidas Sa valda tööle sattusid?

Juba 1993. aasta algul kutsus Peeter Albi, kes sel ajal juba töötas vallas, ka mind valda tööle. Vallavanemaks oli siis Jüri Poolak. Siis ma ei nõustunud, kuna Vao kolhoosi reformi lõpetamise ja uute asjade algusega oli palju tegemist.

1994. algul kordas Peeter oma kutset selgitades enam-vähem, mida minult oodatakse. Siis tundus asi jumekas ning väljakutseid palju.

2. Kas Sul oli juba tööle asudes omavalitsuslikust elukorraldusest mingi arusaam või tulid oskusedteadmised kord-korralt töö käigus?

Ega suurt ei olnud. Algus oli eriti keeruline. Kui küsisin vallavanema käest, kas saaks täpsustada, mis on minu ülesanded, ehk praeguses keeles ametijuhendit, siis sain vastuseks, et peaksin lugema kohaliku omavalitsuse korraldamise seadust. Valla algusaegadel oli Peeter Albi see, kes oli käinud palju koolitustel ja tegi ka ise suurt mõttetööd ning tema meid kõiki sel teemal hariski.

Enne minu valda tulekut oli suuremast osast endisest Väike- Maarja EPT-st saanud valla omandis olev munitsipaalettevõte Tehno, kes lisaks oma tootmistegevusele, tegeles ka valla majandusküsimustega. Huvitav on, et sel ajal, kui riigis käis väga aktiivne erastamisprotsess, otsustas riik Väike-Maarja EPT munitsipaliseerida.

Minu jaoks on see siiani müstiline, kuidas see juhtuda sai. Igatahes tänu sellele Peeter Albi ideele ja sel ajal kehtinud seadustele sai vald hea alusbaasi oma majandusosakonna ülesehitamiseks. Minult oodati põhiliselt Tehno poolt vallas tehtud tööde koordineerimist ning ülevaadet ja vastutust, et nende eest õiglast tasu makstaks.

Nähes, et asi ei toimi nii, nagu oleksime tahtnud (oli ka isikutevahelisi mittemõistmisi), otsustasime 1994. a lõpus ME Tehno reorganiseerida selliselt, et eraldasime kõigepealt need varad, mis olid vajalikud valla majandusosakonna loomiseks, ülejäänud varade baasil moodustasime tervikvarad, mis esialgu andsime konkursi korras rendile, hiljem erastasime. Reorganiseerimise viisime läbi 1995. a septembriks.

1995. aasta septembrit saabki pidada valla majandusosakonna (alguses kutsuti seda tehnikaosakonnaks) alguseks. Esialgu oli väga raske. Kokku tuli saada optimaalne meeskond. Järgmise aasta kevadeks see meil ka õnnestus. Sealt peale hakkas minu töö meenutama juba midagi sellist, millega praegugi tegelen.

3. Valla algusajal oli sõprusvaldade kogemustest suur abi. Väike- Maarjal olid Sinu tööleasumise ajal juba toimivad sõprussuhted Hausjärvi ja Sonkajärvi valdadega Soomes, Tommerupi kommuuniga Taanis ja Sirdali kommuuniga Norras. Kui palju Sinul sõprusvaldadega suhtlemist ja koostööd on olnud?

Olin paar nädalat vallas tööl olnud, kui siin käis Sirdali valla delegatsioon ning kirjutati alla valdadevahelise koostöö leping. Kuna meie pere pakkus öömaja Sirdali valla tehnikaosakonna juhataja Tore Tagholdtile, siis sain temaga väga hea kontakti. Sirdali vallaga koostöö eest vastutajaks olin mina vallavalitsuse ja Jüri Vilimaa volikogu poolt. Koos tegime Torele ettepaneku, et esimene tõsine koostööprojekt võiks olla Väike-Maarja alevikus reovee peakollektori (mis selleks ajaks oli äärmiselt amortiseerunud) rekonstrueerimine ja sadeveekollektori väljaehitamine.

Sirdali vald taotles selleks Norra Välisministeeriumist abi ca 1 milj eesti krooni ulatuses. Projekt õnnestus ning 1995. a viisime selle ka ellu. Ka hiljem on olnud palju suhtlemist, viimasel ajal on küll palju inimesi vahetunud ja seetõttu on kontaktid veidi soiku jäänud. Sonkajärvist meenub loomulikult kõik, mis on seotud naisekandmisega.

Olen käinud paaril korral seal ka võistlusi vaatamas ja kogu sellest melust osa saamas. Kahju, et meie traditsioon Eesti esivõistlustega sel aastal katkes. Tommerupi valla inimestega olen küll piisavalt suhelnud, aga kõige eredamad mälestused on siiski seotud Sirdaliga. Nüüdki veel, kui vaatan Norra ilmateatest Väike-Maarja ilma, siis kiikan tihti ka, mis Sirdalis toimub.

4. Sinu töövaldkond on väga lai. Majandusosakonna tegemised ulatuvad n-ö seinast seina. Mis kõik selle sisse mahub?

Majandusosakond tegeleb põhiliselt valla hoonetes jooksva ja avariilise remondi ja igasuguste jooksvate tehniliste probleemide lahendamisega, vallateede hoolduse ja remondiga, heakorratöödega, matkaradade, telkimis- ja puhkeplatside hooldusega, katlamajadega (Triigi, Vao, algkoolimaja, Kiltsi kool), tänavavalgustusega, vallale kuuluvate korterite probleemidega, Väike-Maarja saunaga, bussijaamaga ja veel igasuguste jooksvate küsimustega. Lisaks majandusosakonnale vastutan abivallavanemana ka nende tegemiste eest, millega tegelevad ehitus-, keskkonna- ja maanõunik.

5. See on ka niisugune valdkond, kus alati võib keegi leida midagi pahaks panna - kas on tee kusagilt lahti lükkamata või pole piisavalt tänavavalgustust või on mõni muu probleem esile kerkinud. Kui tihti tuleb ette olukordi, kus tunned, et väljapääsu nagu ei oskagi leida? Ja kust Sa siis abi saad?

Siiani on ikkagi kõik rasked olukorrad oma lahenduse saanud. Abi olen saanud sellest, et tänu pikaajalisele tööle olen leidnud kontakti paljude heade inimestega, kes alati ka on appi tulnud, kui häda käes. Piisavalt suheldes ei ole seni probleemide lahendamisega jänni jäänud. Viimane suurim ja oma töös seni eredamalt meelde jäänud sündmus oli selle aasta jaanuaris, kui oli tulekahju Triigi katlamajas.

Kui laupäeva, 11. jaanuari varahommikul Triiki jõudsin, siis käisid ikka päris mustad mõtted peast läbi ja pidasin juba plaani, kuhu inimesi evakueerima hakata. Aga asja otsast harutama hakates leidsime ka lahendused ning kõige halvemat olukorda siiski ei tekkinud. Siinjuures suured tänud oma majandusosakonna töötajatele, kes koheselt välja tulid ja kellega koos me lahendused leidsime, samuti kõikidele, kes oma abikäe ulatasid.

6. Millised ettevõtmised Sulle tagasi vaadates kõige meeldejäävamate ja olulisematena meenuvad sellest ajast? Milliste õnnestumiste üle tunned erilist heameelt?

Kõige meeldejäävamad on suured projektid, mis me oleme ellu viinud: Kiltsi kooli mõisahoone restaureerimine, gümnaasiumi kahe maja ja õppekeskuse töökoja renoveerimine, Väike- Maarja veemajandusprojekt. Nende üle on ikka tõsine heameel. Kõikide elluviimisega on olnud piisavalt peavalu ja muret, mõnega vähem, mõnega rohkem, aga takkajärele kõik halb ununeb ju kiiresti. Samuti teevad rõõmu Kiltsi kooli ja gümnaasiumi algklasside maja katlamajade üleviimine pelletiküttele ning Simuna kooli ja spordihoone katlamaja ehitus (samuti pelletiküte). Tegelikult veel palju muudki.

Heameel on veel, et meil on sellised kõnni- ja jalgrattateed, mida väga paljud kasutavad. Paljuski planeerisime ja projekteerisime neid juba eelmisel sajandil projekti "Turismi infrastruktuur - Väike-Maarja turismi-, puhke- ja spordipiirkonna arendamine" raames. Seda projekti rahastati PHARE CBC 1997. a programmist. Projekti peamiseks tulemuseks oli valla turismi arendamise kava. Projekti viis läbi sakslasest turismikonsultant Siegfrid Löeper, kellega suheldes arenes silmaring ning sain palju erinevaid mõtteid, mis mind siiani erinevatel aladel on aidanud. Veelkord tagantjärele tänud Peeter Albile, kelle idee see kõik oli.

7. Kas Sinu töös on ka midagi niisugust, mis Sul väga hingel kripeldab, mis kas raha puudusel või mõnel muul põhjusel on siiani tegemata jäänud, aga võiks ikka tehtud saada?

Kõige suurem valulaps on minu jaoks vallateed. Tee-ehitus ja -remont on väga kulukas tegevus, kunagi pole eelarves jätkunud piisavalt raha, et olukord oluliselt paraneks. Masuaegadel ei jätkunud isegi asfaldiaukude lappimiseks. Hinge kriibib ka see, et Väike-Maarja õppekeskuse peahoone on siiani suurtest projektirahadest ilma jäänud, aga teha oleks seal palju.

Eks see maaelu on selline, et igal pool inimeste arv väheneb. Samas ei kujuta ennast küll kuidagi linnainimesena ette. Väike-Maarja kant on kindlasti üle keskmise. Kõrgelt tuleks hinnata kogu seda pärandit, mida meie esivanemad on meile edasi andnud, seda tuleb hoida ja selle üle uhkust tunda.

9. Kuidas Sa vaba aega veedad? Mille vastu huvi tunned ja millised tegevused Sul aitavad lõõgastuda?

Mingil määral tegelen oma keha vormishoidmisega - üritan vähemalt kord nädalas ujumas käia, aeg-ajalt kõnnin ka Ebaverre ja tagasi, soojemal perioodil teen mäe peal kepikõndi. Siia alla saab liigitada ka peotantsu trennid, millega oleme abikaasaga tegelenud vahelduva eduga juba üle viieteistkümne aasta. Oleme näinud mitmeid treenereid, hetkel harjutame nelja paariga seltsimajas esmaspäeviti ilma treenerita. Suvel tegelen mingil määral ka potipõllundusega. Sügiseti käin tihti seenemetsas.

10. Mis lähiaastail plaanis? Mis Sinu arvates valla üldisele arengule kõige olulisemana tundub ja kui reaalne tundub selle teostumine?

Lähiaastail plaanis - paljugi selgub siis, kui ELi uue perioodi rahastamisprintsiibid paigas, siis saab ka täpsemalt hakata asju planeerima. Kindlasti peaks Väike-Maarjasse staadioni rajama, Väike-Maarja lasteaia renoveerimise tahaks ära lõpetada, õppekeskus peab korda saama, paljude hoonete fassaadid vajavad, kus soojustamist, kus lihtsalt korrastamist, Simuna kooli vana majaga peab midagi ette võtma enne, kui see ära laguneb. Kas keegi suudab välja pakkuda selle maja funktsiooni tulevikus? Kui paar aastat tagasi käisin TTÜ õppejõu Johannes Pelloga selle maja konstruktsioonide püsivust hindamas, siis oli tal lihtne küsimus, millele mina ei osanud vastata - miks otsustati omal ajal selle asemel, et renoveerida see väärikas hoone koolimajaks, ehitada hoopis uus. Ja loomulikult loodan, et riik suurendab oluliselt kohalike teede rahastamist ning et oleks võimalik ka teedele projektipõhiselt abi taotleda.

Sel aastal on plaanis õppekeskuse köögi renoveerimistööd ja üle pika aja on ka veidi suurem summa teede investeeringuteks.

Põhiline on see, et piirkonnas oleks piisavalt töökohti, et lapsed saaksid head haridust ja inimestel oleks võimalik tegeleda neile meelepäraste tegevustega - siis püsivad inimesed rohkem maal ja areneb ka vald. Küsis

Ilve Tobreluts