Põhjused oma lapsepõlves

Mitte et Õie seda kõikidele küsijatele- hoiatajatele seletama hakkaks, aga sellise otsuse tagamaad peituvad tema jaoks oma isiklikus lapsepõlves.Täna 35-aastane naine iseloomustab oma kasvamiseaega lakooniliselt - raske oli. Selle kahe sõna taga peituvad keerulised aastad, kus Õie ema kasvatas üksinda kuut last. Pidevad kolimised ja õige kodutunde puudumine, kehv majandusolukord ja väsitav põllutöö, mida sunniga tegema innustati. Ema, keda kunagi kodus ega kallistamas polnud. Sellega haakumas veel teismeea koolipõlgus ja trots, haridustee jäi pooleli ja enesekindlus hapraks. „Päris noorena nägin ka seda, kuidas mu vanemalt õelt tema lapsed ära võeti. Tahaksin pakkuda neile sarnase saatusega lastele seda, millest ise puudust tundsin - stabiilsust ja turvatunnet," ütleb Õie.

Kodu eheda maaelu hõnguga

Kurvavõitu lapsepõlve kiuste on Õie täna hakkamist täis pereema, kelle hallata on 7 last - 2-aastasest 18-aastaseni, 129st elusisendist koosnev majapidamine, kuhu kuuluvad poni-pardid-haned-kanadküülikud- kitsed-sead-koer, majatagune peenramaa söödava kraamiga. Luksust ses vana Tuula tee äärses kollases kodumajas just ei ole, aga selle eest mingit seletamatut nostalgilist maaelu hõngu. Sellist, kus lapsed hommikul silmi avades õue avastama kibelevad ning teismeealised ja -eelsedki Facebooki virtuaalmaailma asemel küülikupoegade nunnutamist eelistavad. Mis jällegi ei tähenda äärmuslikku olmelisse kasinusse taandumist - õuel troonib batuut ja hõljub võrkkiik, kuuri all on kaasaegsed velod ja internetiühenduski on majas täiesti olemas.

Aga sellist õhinat, millega 8-aastane Janeli külalisele pesast leitud taevasiniseid pardimune esitleb, näitab keskmine linnalaps üles sootuks teistes olukordades.

Kodumajagi on pere enda kätega üles ehitatud. Leiti Tuulast üks maltsa sisse uppunud vana talumaja, mis oli nii habras, et sai praktiliselt paljakäsi kokku lükatud. Sellele järgnes laenukadalipp ja paar aastat stabiilset ehitustandrit, mil tollal 3-lapseline pere tillukesse saunamajja ära pidi mahtuma. Ja nüüd on see enam-vähem valmis, koduks üheksale, kuigi nagu ikka, maja juures jätkub nokitsemist igal juhul.

Erinevad hooldusvõimalused

Seesama uus ruumikas maja ja mõnus maaelu saidki argumentideks, kui Õiele kord lehekuulutus, kus Tartu lastekodulastele otsiti tugiperesid, silma jäi ja ta reageerida otsustas. „Mõtlesime, et miks mitte pakkuda mõnele lapsele suveks natuke kodutunnet ja soojust, et ruumi on ja seltsilisi ka. Tahtsime tüdrukut, aga kohale minnes pakuti hoopis üht 10-aastast poissi ja tema pisikest venda. No tulid siis mõlemad!" meenutab Õie nelja aasta tagust algust.

Tugipere on selline versioon, kus lapsed käivad n-ö külas, koolivaheaegadel ja nädalavahetustel - nagu maal vanaema juures. Kui suhted klapivad, siis on võimalik perel sõlmida omavalitsusega hooldusleping või lasta kohtu kaudu eestkoste määrata. Hoolduslepingu puhul pärisvanematelt lapse hooldusõigust ära ei võeta, kui elus hätta jäänud ema või isa oma asjad järjele saavad, siis on lastel võimalus koju tagasi minna. Eestkoste on mõeldud lapsele, kelle vanemad on surnud, piiratud teovõimega või on emalt-isalt vanemaõigused ära võetud. Just eestkoste pereks saidki Laanested toona 5-aastasele Jaanile, kes jäigi perre päriseks. Tema vanem vend, kellel Tartus juba oma sõbrad ja tegemised välja kujunenud olid, jäi Tartusse ja on tänaseks ka omale toreda kasupere leidnud.

Aga Jaan jäi. Ja kuigi peale teda sündis perre veel pesamuna Juhan, on ruumi ja hoolimise jaksu jagunud veel kahele kasutütrele, Nastjale ja Jelizavetale. Nemad on Õie juures hoolduslepinguga, ehk kui tüdrukute ema suudab ühel päeval laste eest taas hoolitseda, saavad nad koju naasta. „Eks sellega pean ma ikka arvestama, et ühel päeval nad võib-olla lähevad minu juurest, aga lohutan end sellega, et sel nende jaoks raskel ajal saan ma ehk natukenegi pakkuda neile kodutunnet ja tähelepanu," usub Õie.

Reeglid ja suhtumised kõigile samad

Ainult patjadel printsessi põlve ei naudi Laanestete peres keegi - ei omad ega hoolduslapsed. Mitte et Õie muinasjuttude kurja võõrasema rolli võtaks, aga ta on kindel, et töö tegemise harjumised ja vastutus, kasvõi oma toa korrasoleku ja õppimise eest, tuleb lastele igal juhul eluks kaasa anda. „Võibolla on meil tõesti sellist ninnu-nännutamist vähem, püüame kasvatada lapsi nii, et õpitaks hoolima ja vastutama ning väiksemaid-nõrgemaid aitama," sedastab naine oma kasvatuspõhimõtted.

Kuna Õiel endal noorest peast kool pooleli jäi, siis on laste õpitulemused tema jaoks väga olulised.
Mitmelgi korral vestluse jooksul kiidab ta oma lapsi just koolitubliduse eest. Vanem poeg Janar näiteks käib linnas koolis ja kuigi veel aasta gümnaasiumi lõpetamiseni aega, tudeerib poiss juba TTÜs erikursustel reaalaineid. Kasutütar Nastja, kellel perre sattudes koolitunnistusel vaid kesine kahtede rida ette näidata oli, on stabiilses kodukeskkonnas oma hinded kõik positiivse poole peale kergitanud.
Ja enamgi veel, ka Õie ise käib täna Paldiski õhtukoolis, et gümnaasiumipaber kätte saada.

Pagasiga lapsed

Lapsed, kes Õie peresse sattunud on, pole enam titeeas olnud, nad on näinud oma lühikeses elus igasuguseid asju. Narkouimas ema, vägivaldset purjus isa, nälga ja üksiolekut.

Sellevõrra on nende lastega siiski keerulisem, kannatlikkust ja kindlameelsust läheb tublisti rohkem vaja, sest reeglid ja väärtused tuleb paika panna. „No näiteks Nastjale oli vaja alguses selgeks teha, et koolibuss ei ole oota teda, vaid endal on vaja õigeks ajaks kohale jõuda," toob Õie näite.

Aga seda, et keegi neist lastest oleks trotslikult jalgu trampinud ja deklareerinud, et sina ei ole minu ema ja sina mind ei käsuta, pole Õiel õnneks üle elada tulnud. „No tõesti, kõik mu lapsed on väga tublid ja head. Kui üldse, siis kõige raskem ongi hoopis pesamuna Juhan, kes on kogu aeg hakkamist täis mingit pahandust tegema," naerab Õie. Ja eks abikaasa tugigi on kogu selle suure pere loomise juures ülitähtis olnud. Ja kuigi initsiatiiv on alati tulnud Õie poolt, on pereisa Aavo, kellega koos oldud 19 aastat, oma prouaga alati päri olnud, olgu tegu siis bioloogiliste laste sünni või kasulaste majja toomisega.

Suhtumise ja korraldamise küsimus

Küsimuse peale, kas seitsme lapsega raske ei ole, rehmab Õie lõbusalt käega. Et kui energia ja aja mõttes, siis olla kõik suhtumise ja korraldamise küsimus. Suures peres kasvavad lapsed mängivad ja seltsivad õdede-vendadega ning ja kui vaja, valvavad suuremad väiksemaid. Nii saab Õie lubada omale aeg-ajalt tantsuõhtuid abikaasaga ja viimati käidi just kahekesi väiksel reisil Brüsselis.

Ja kui rahast rääkida, siis olla ka kõik suhtumise ja korraldamise küsimus. „Ei ole minu lapsed küll ühestki klassiekskursioonist ilma jäänud, igasugu üritusi, laagreid ja vajadusel ka toetusi korraldab ka Lasterikaste Perede Liit ja MTÜ Igale lapsele pere, kus meie pere on liige," nendib Õie.

Üks teema, mis pisut keeruline on, on erinevas eas ja erinevates koolides- lasteaedades, erinevatel kellaaegadel käivate laste liikluslogistika.

Kuna koolibuss peatub Haru tee ristis, kuhu kodumajast ligi kaks kilomeetrit maad on, siis ei tihka Õie lapsi siiski suurele teele üksinda sahmima saata. „Olen paberite järgi praegu Juhaniga kodune ema, aga tegelikult olen ma autojuht.

Nädala sees käib päeva planeerimine ikka selles rütmis, kuidas lapsed kooli ja lasteaeda saaks. Enne käisin Balsnackis tööl, aga nüüd on täitsa dilemma, kas üldse saab minna poja kolmeseks saades tagasi tööle," mõtiskleb Õie.

Samas ei kujuta naine ühe lapsega pereemana küll kuidagi ette - liiga vaikne ja tühi oleks siis elu. Aga hetkel pere enam kasvada ei kavatse.

„Proosalisel põhjusel - me ei mahu enam kõik koos auto peale ära ja sellist asja, et keegi maha jääb, ka olla ei saa," resümeerib Õie.