Selleks, et kalad saaksid liikuda koelmutele peavad veekogud olema tõkestamata. Programmi "Tõkestusrajatiste inventariseerimine vooluveekogudel kalade rändetingimuste parandamiseks" teise hanke tulemusena on Eesti veekogudel teada ja kirjeldatud 919 paisu. Neist 38% asuvad jõelõikudel, kus kalastiku ekspertide hinnangul on rändeteede avamisel kalastiku seisundile oluline mõju. See tähendab, et tõkestus ehk pais asub veekogul, kus on liikide jaoks olulised elupaigad ja kudealad. Ekspertide hinnangul on nt paisude tõttu lõhele ja siirdesiiale praegu kättesaamatu kuni 90%, meriforellile ja vimmale kuni 75%, jõesilmule ca 50% potentsiaalsetest sigimisaladest.

Veeseadusega on paisuomanikel kohustus taotleda Keskkonnaametist paisutamiseks vee erikasutusluba. Kui paisutus asub lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogule või selle lõigul, tuleb tagada ka kalade läbipääs paisust üles- kui ka allavoolu. Kõige tõhusam viis kalade läbipääsu tagamiseks on paisutuse ja paisu likvideerimine, alternatiiviks on kalapääsu rajamine.

Kalapääsud

Eestis on 2011. aastast alates SA KIK kaudu olnud võimalik taotleda kalapääsu rajamiseks toetust. Meetme "Vooluveekogude seisundi parandamine" avatud taotlusvoorust ning sama meetme riiklike investeeringute raames on kalade läbipääs rajatud või rajamisel 69 paisul. Riiklike investeeringute raames on rajatud kalapääsusid ja likvideeritud paisutusi Piusa jõel Korela, Tsüdsinä, Tillo, Saarõ, Tamme, Keldre, Jõksi, Makõ, Kelbä ja Oro paisudest. Pirita jõel on kaladele rändeks avatud Nehatu, Loo ja Paritõkke paisud, Õhne jõel Leebiku ja Tõrva, Mustojal Vihula, Kasari jõel Laastre, Pärnu jõel Kurgja ja Türi-Särevere ning Loobu jõel Loobu pais.

Tänaseks on avatud taotlusvoorust rahastusotsused tehtud 39 projekti kohta, kus on eesmärgiks veekogu hea seisundi saavutamine, sh kaladele paisudest läbipääsu tagamine. Suurimad investeeringud on tehtud Leevi ja Põltsamaa jõel. Kalade rände tagamiseks on loodud võimalused Vaidva, Kunda, Väike-Emajõel, Pärlijõel, Kääpa ja Ahja jõel.

Selleks, et kalad kalapääsu võimalusi kasutaks, tuleb omanikel tagada nende eesmärgipärane toimimine – kalapääs ja selle suue tuleb hoida puhas veega kaasakanduvast risust ning tagada pääsus sobiv vooluhulk, juhul kui see on reguleeritav.

SA KIK on välja kuulutanud VII avatud taotlusvooru tähtajaga 28.juuli 2014. Samuti jätkuvad riiklikud investeeringud, sedakorda Põltsamaa, Vasalemma, Nõmme ja Valgejõel.

Veeseadusega on seatud eesmärk aastaks 2015: saavutada pinna- ja põhjavee hea seisund, kaasa arvatud tehisveekogumite ning tugevasti muudetud veekogumite hea keemiline seisund ja hea ökoloogiline potentsiaal ehk lühidalt öeldes liigiliselt mitmekesised ja kalarikkad jõed. Eesmärgi täitmise üheks eelduseks on kalastikuliselt olulistel jõgedel kalade läbipääsu tagamine paisudest üles- ja allavoolu.

Kalade iga-aastased ränded

Aprilli keskel algab meil laialdaselt levinud kalaliigi haugi kudemisaeg. Üldjuhul on tegemist paikse eluviisiga kalaga, kuid kudemisajal võib sobiliku koelmu leidmiseks ette võtta pikemaid rändeid ning tungida jõgesid, ojasid ja kraave pidi kaugele ülesvoolu. Mai algul alustab kudemist meie teine kõige levinum kalaliik ahven, kes elab peaaegu pooltes meie vooluveekogudes ja kõikjal rannikumeres, on paikse eluviisiga ja koelmu osas vähenõudlik. Lõhilastest koeb mais harjus, kes on elutingimuste suhtes nõudlik ja valiv kala ning eelistab puhta jaheda hapnikurikka veega kiirevoolulisi jõelõike.

Karpkalalastest teeb meil pikima rände vimb, kes kasvuks eelistab avaraid vetevälju, kuid kudemiseks puhta kiirevoolulise veega jõgesid. Ka jõesilm liigub merest jõgedesse kudema ning eelistab selleks oma sünnikohta.

Väärtuslikumaks peetud kalad nagu lõhe, meriforell, jõeforell koevad hoopis sügisel – oktoobris ja novembris. Lõhe alustab teekonda koelmutele Läänemere lõunaosast ning meie vetesse jõudmiseks tuleb läbida 500-800 km. Lõhel on ka lähemates piirkondades kudemiseks sobilikke jõgesid, kuid märgistamisega on kindlaks tehtud, et lõhed tulevad kudema peaaegu eranditult sünnijõgedesse ning otsivad üles ka sünnikoelmud. Omadus tulla kudema sünnikohta on iseloomulik veel meriforellile, merisiiale ja jõesilmule, veidi vähem ka haugile, kohale, räimele, vimmale jt.