Kitsed, lambad, tibupojad - kõiki tahetakse näha. Vaid talu noor koer on ketis, et keegi hirmu ei peaks tundma. Mõned ju kardavad suuri võõraid koeri. „Ta on noor ja elav," selgitab Liivi. „Nüüd on koer segaduses, et miks ta ketis on, nii palju oleks uudistada. Aga me tahame, et külalistel oleks mugav."

Peremees Aivo Juraku pühendumus kuulub aida renoveerimisele ning vanatehnikale. Magasiait avati käsitöönäitusega sügisel 2013.

Vanavara aga leiab nii aida eest kui seest ja tagant. Enne sisenemist kutsuvad ennast vaatama neljarattalised. Klubi Unic mehed on välja toonud oma vanad iludused. „See auto pole mitte ostetud, vaid tükkhaaval kokku korjatud," patsutab peremees vähemalt kuuekümneaastast raudvara. Lisaks seisis sõiduk mitu aastat vees ja oli jääga paisunud ümaraks nagu pall, jagab ta infot. Autol on säilitatud endiste remondimeeste käekiri, kellel korrektsem, kellel üle nurga lastud.

Koos on Liivi ja Aivo loonud auväärsesse hoonesse kästööait-muuseumi. 

Aidas sees näeb esimesel korrusel püsinäitusel perekonnareliikviaid, mis muudavad Veski talu muuseumi isikupäraseks. Fotod perenaise vanaemast ja vanaisast said puhastatud ja ripuvad seinal. Puutööpingil on nii mõnigi tööriist, mida on käes hoidnud perenaise vanaisa. Vana kapp ja voodi saavad siin peremuuseumis teise väärtuse, kui suures ja teaduslikult kujundatud muuseumis. Pikkade laudade taga saab jalga puhata, nagu oleks külas ning kuulata iga eseme ajalugu.

Päevinäinud Stoewer õmblusmasin, mille kohal kutsetunnistus ja kahe noore pulmapilt.

Need on peremehe vanaema ja vanaisa.Isa oli rätsepp, ema tegi peenkäsitööd."Paljud linikud on kootud vanaema poolt 1800 lõpus ja  ema poolt tikitud enne 1930," räägib peremehe ema Maie. Linikud on säilitand oma värvid ja suursugususe vaatamata oma eale ja kasutusele.

Käsitöö osas näidatakse perenaise ema kedratud lõnga. „Need erinevad värvid on kõik taimede abil saadud," tutvustab perenaise vanem õde, kes ise kibe kästiöömeister. „Need valged imelise mustriga käpikud kudus minu ema umbes 1980ndatel," näitab perenaise õde  Ene. Ja selgitab siis nippe, kuidas ta lõunamaiste vürtsidega peletab koisid reliikviatest eemale.

Majapidamistarvetest satub arutelu alla saemoodi ese, mis osutub külmunud põhu lõikamise riistapuuks. Küll pakutakse pilliroosaagimist, küll teist ja kolmandat. Aga õiget vastust ei tule enne, kui peremees ise selgituse teatavaks teeb.

Igat eset saab uurida ja katsuda, peremuuseumis on peremees ise ka giidiks.

Villaesemeid hoia pelargoonilehtede sees

Teisel korrusel uhkeldab käsitöönäitus „100 aastat käsitööd II". Juba järjekorras teine näitus, sest esimene sai peetud sügisel. „Minge vaadake kindlasti teisele korrusele," soovitab peremees. „Seal läheb teil kindlasti kaua aega,"soovitab Aivo sõbralikult. „Seda kiidavad isegi mehed."  Suuremas saalis, mida ka soovijad rentida saavad, kas siis seminariks või lausa pulmadeks, ripub seinast seina väljapanek tikitud, kootud, heegeldatud ja igal võimalikul viisil kaunistatud linikute, rätikute, linade ja linakestega.

Taas on tegemist oma suguvõsas alleshoitud esemetega. Perenaise vanavanemad ja vanemad on pärit Tartu lähedalt Mäksalt, peremees-perenaine kolisid Veski tallu juba mitukümmend aastat tagasi ja on siia tasapisi toonud ka oma esivanemate vara. „Meie lapsepõlv möödus ema kasvatatud linast kangaks kootud linadega. Sellel laudlinal on näha - just nii kitsad olid kangasteljed ning kuna laud oli laiem, siis piduliku lina jaoks on teine pool juurde õmmeldud," näitab käsitöönaine Ene. Mõnele esemele on küll aastakümnetega plekid peale tulnud, siis on need jälle eemaldatud. Aga jonnakamate vastu aitab alati väike linik või lillevaas. Mõned vanaemade valmistatud lauakatted on ikka veel kasutusel eriti pidulike sündmuste puhul. Poest saadud puuvillasest kangast tehtud broderiipitsiga linikud ei ole nii vastupidavad kui linased, aga peenemad jälle. Väga suur abi on olnud esemete korrastamisel perenaise ämmast Maiest. Palju näputööd on kinkinud Liivi ja Aivo endised õpetajad, naabrinaised ja sõbrad.

Teise korruse väiksemas ruumis  tutvustab Ene oma autorinäitust. Kas näitusmüük? Ei, kõik oma perele valmistatud ja kodudest näitusele toodud. Üks tekk ühele õelapsele, teine teisele, kolmas enda voodilt kaasa toodud, Ene näputöö kaunistab  nii tema õe kui laste kodusid.

Müünud pole ta isegi mitte ühtainsat pajalappi. Grillimiseks õmbles ta põlled teksapükste säärtest, kotid ülemisest osast. Ja ühele reklaamkotile õmbles ka teksatüki vahelduseks katteks. „Kõik tuleb alles hoida," rõhutab Ene ja näitab teksapükste overlokk-õmblustest valminud roosi kotil. Need õmblused lõikab ta püksisäärte küljest lahti.

 Kolm eestlast ei saa kunagi kokkuleppele
Ajalugu räägib, et sõna magasiait tuleneb araabiakeelsest sõnast magasin ja tähendab varaaita või ladu, nüüdsel ajal ka kaubamaja, suurt kauplust. Eesti talurahvale viljamagasite rajamise vajadus kerkis teravamalt üles Rootsi aja lõpus, mil kuningas 27. juulil 1698 andis korralduse need Liivimaal asutada.
Praeguses Veski talus seisev ja 1891.aastal valminud Soosaare magasiaida seina on laotud kaks tellist, millele on täksitud ehitusaasta ja ehitajate nimed : Hans Bergmann, Hans Katsur (Kahur ), Jüri Martin, Jaan Sepp, Tõnis Korts, Andres Bergmann, Peet Vares, Jaan Vares, Jaan Tuur, Jaan Rebane ja Jaan (Jaak ) Keerd. Kas ka tänapäeva ehitajad ja meistrid suudaksid anda sajandivanuse garantii oma töödele ?

Peremees demonstreeerib igale huvilisele kolme lukuga aidaust. „Igal magasiaidal pidi olema kolm lukku ja iga luku võti erineva mehe käes. Kui üks eestlane võiks varastada, kaks võiks ka veel omavahel kokkuleppele jõuda aga kolm eestlast ei saa iial omavahel kokkuleppele. See pidi tagama säilimise."

Veski talu peremees ja perenaine

Peremees ja perenaine on olnud üle kolmekümne aasta abielus. Koos on tehtud endale koduks 1873.aastal ehitatud endine Soosaare vallamaja. Külarahva seas prügimäeks kutsutud kohast on saanud kaunis majapidamine, mis pälvinud ka mitmeid auhindu. Pere kaks täiskasvanud last käivad ikka vanematekodus külas. Tütar Kaire teeb õpetajaameti kõrvalt meelsasti käsitööd. Perepoeg Peep on oma vanaisalt pärinud oskuse teha tööd korrektselt. Meedikust pereema käis Viljandis tööl, nüüd aga on pühendunud vaid roosiaiale, ilupuudele, lambukestele ja kõigele muule, mis talus hoolt vajab.

Peremees käib veel mujal raha teenimas, sest talusse peab pidevalt investeerima. Hetkel pole  ükski külastaja veel pidanud piletiraha maksma. Aga eks tasapisi peab müügitööd ka edendama. Hoovis seisab veel üks renoveerimata hoone, kuhu peavad tulema magamiskohad. „Paljud tuttavad tahaks siin pikemalt suvitada ja hetkel saame pakkuda suurt puhkeala katusealuse grillipaiga ja külakiigega. Saame pakkuda ka telkimisvõimalust ja silmapesuvett," täpsustab Aivo.

Väikest piiri püütakse hoida puhkeala ja oma kodumaja vahel. Aga kuna roosiaed hiilgab just majahoovis, siis on muutunud kogu talumaa ka külalistele kättesaadavaks.

Perenaise hobinumber üks ja suur kirg on roosid. Suvel 2014 korraldatakse üritus projektinimega „Roosimaania", kus eksponeeritakse nii Liivi kui ka tema hea sõbranna ning naabrinaise koduseid majapidamisesemeid. „Armastame roose igal pool ja alati, toome vaatamiseks nii lauakeraamikat kui ka rõivaid. Kindlasti tulevad ka istikumüüjad ja saab nõu pidada ning uusi sorte endale koju kaasa viia," räägib suveplaanidest Liivi. Roosimaania põhiliseks iluks saab juuni lõpuks õidepuhkenud roosiaed.
Veski talu perenaine Liivi Jurak

Aidauks kolme lukuga.

Veski talu perenaise õde Ene

Grillikoda

Veski talu lambad