Erinevaid osapooli kaasanud ümarlaua eesmärgiks oli luua eeldus kaalutletud otsuse tegemiseks, mis arvestaks nii kalade ja keskkonnaga laiemalt kui ka inimeste huvidega.

Diskussiooni avanud Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja ütles oma avasõnas, et Jägala jõel asuv 90-aastane paisjärv koos töötava Linnamäe elektrijaamaga on Jõelähtme vallale oluline objekt. “Valla jaoks on tegemist olulise turismi- ja puhkesihtkohaga, mis on vaatamisväärsusena võrdne isegi Jägala joaga,” sõnas Umboja.

Kuigi hüdroelektrijaama kasuks räägib toimiv elektritootmine, on Keskkonnaministeeriumi hinnangul tammi avamine, paisjärve likvideerimine ja loodusliku jõe taastamine ainus võimalik lahendus lõheliste elu- ja kogemistingimuste parandamiseks.

Tänavu aprillis 90. aastapäeva tähistanud Linnamäe hüdroelektrijaam koos tammi ja 1924. aastal ehitatud kalatrepiga on Eestis unikaalne hüdroehitis ning ka põnev ajalooline rajatis.
Linnamägi on väärtuslik ajalooline koht, kus asub Eesti suurim muistne linnus, mis on võrreldav vaid Varbola maalinnaga. Täna ei ole Linnamäe tamm küll muinsuskaitse all, kuid Janek Safranovski Rebala muuseumist tõi oma ettekandes välja, et muinsuskaitse ainuüksi ei määra objekti kultuurilist väärtust: “Seda määrame me ise kõik – Linnamäel on kultuuriline ja ajalooline väärtus kindlasti olemas.”

Sama seisukohta jagas ka Peeter Nork Muinsuskaitseametist: “Meie hinnangul on tegemist pea 100 aastat toiminud hüdroelektrijaamaga ning tal on ajalooline ehituslik väärtus.”

Eesti Energia taastuvenergia juht Innar Kaasik rõhutas oma sõnavõtus, et kuigi Linnamäe hüdroelektrijaama olulisus on Eesti Energia tootmisportfellis väike, on see taastuvenergia tootjana Eestile siiski oluline: “Säästsime kümne aastaga tänu Linnamäel toodetud hüdroenergiale 100 00 tonni põlevkivi ja jätsime õhku paiskamata 77 000 tonni süsihappegaasi. Ka jaama efektiivsus on väga kõrge, küündides koguni 87%-ni.”

Kaasiku sõnul on Eesti Energia nõus Jõelähtme valla otsusega, et kindlasti tuleb paisjärve alla laskmise mõju uurida. “Me ei tea täna, mis mõju toob kaasa tammi avamine ja väljakujunenud looduskeskkonna muutmine. Kuna paisjärv on siin asunud 90 aastat, mõjutab tammi avamine oluliselt Jägala jõel pika aja jooksul kujunenud olukorda.”

Kaasik tõi välja, et Linnamäe hüdroelektrijaam on oluline ka Eesti tulevastele inseneridele, kes õpivad hüdroenergiat, sest teist sarnast hüdrorajatist Eestis pole. Samas tunnistas ta, et igal elektritootmisel on oma mõju. “Arvestama peame looduse ja kaladega, kuid ka keskkonnaga laiemalt. Seni oleme suutnud Linnamäe hüdroelektrijaama käitada liikudes keskkonna huvidega võimalikult kooskõlas. Igal kevadel laseme Jägala jõkke üle 5000 lõhe noorkala, 10 aastaga siirdasime üle 70 00 lõhe,” tõi Kaasik näite.

Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Ulvi Päädam rõhutas aga, et kala läbipääsu tagamise eesmärgiks on veekogu hea seisundi saavutamine. “Ainus meede, mis aitaks lõheliste elu- ja kogemistingimusi Jägala jõel parandada, on tammi avamine, paisjärve likvideerimine ja loodusliku jõe taastamine. Vägevaid jõgesid meil kuigi palju pole ning Jägala jõgi väärib looduslikuna taastamist,” sõnas Päädam, kes tunnistas, et tammi avamisega kaasneks kindlasti palju tööd.

Tallinna Tehnikaülikool majandusteaduskonna dekaan Üllas Ehrlich rõhutas aga, et ka paisu alla laskmisel ei teki Jägala jõel kohe lõhedele sobivaid tingimusi kudemiseks ja elamiseks: “Praegu ei ole mõtet seda paisu likvideerida. Kui muretseda Läänemere lõhepopulatsiooni pärast, siis Eestis on hulga efektiivsemaid lahendusi teistel paisudel.”

Riigikogu keskkonnakomisjoni liige Tõnis Kõiv pooldas samuti hüdroelektrijaama, paisjärve ja tammi säilimist Linnamäel. “Täna tuleb meil otsida ja leida tasakaal inimese ja keskkonna vahel. Kolm inimpõlve ei ole lõhelised saanud kudeda Linnamäe tammist Jägala joani ning siin on kolme inimpõlve jooksul väljakujunenud elukeskkond. Linnamäel on ka kauneim tööstusehitis, iidne linnus ja väärtuslik maastik.”

Riigikogu majanduskomisjoni esimees Kaja Kallas, kes osales paneeldiskussioonis oli seisukohal, et Eesti peab vaatama taastuvate allikate ja hajutatud elektritootmise poole: “Linnamäe elektrijaam annab küll väga väikese osa elektribilansist, kuid teisest küljest, peab riikidel olema energiamaks ning me peame leidma tasakaalu,” sõnas ta.

Mavese keskkonna ja veemajanduse ekspert Madis Metsur tõdes samas, et kalapääsu ja ka uute koelmualade rajamine on Jägala jõel vähetõhusad meetmed, mis ei parandaks lõheliste elu- ja kudemistingimusi. “Jägala jõel pole “kõik võidavad” varianti. Tuleb valida lõhepopulatsiooni taastamise või paisjärve säilimise vahel koos elektritootmisega. Minu isiklik arvamus, et Linnamäe paisjärv jäägu alles ja et siin toodetaks elektrit edasi,” avaldas Metsur arvamust. “Selleks tuleb aga riigil tunnistada, et Jägala jõe puhul on tegemist oluliselt muudetud jõega ja see lõheliste jõgede nimistust välja jätta.”

Ka Rein Urman, Keskkonnaameti keskkonnakasutuse juhtivspetsialist tõdes, et seni ei ole pakutud sellist kalapääsu varianti, mis hakkaks Jägala jõel toimima ja mis oleks efektiivne. Ta rõhutas, et kallist ja eesmärki mittetäitvat kalapääsu ei ole mõtet rajada.

Koila küla elanikke esindanud Margus Teemant pööras aga tähelepanu tõsiasjale, et elukeskkond on Linnamäe ümbruses tekkinud just tänu paisule ja see on kohalikele inimestele väga oluline. “Selle keskkonna muutmine on väga kulukas – ühekordse investeeringuga kaasnevad kulud on väga suured.” Samas tekib küsimus mis saab edasi. Seni hoolitses nii paisu kui ka tammi eest Eesti Energia, kuid kui elektri tootmine peaks Linnamäel lõppema, tekib küsimus kust leitakse ressursid, et hoida see keskkond samaväärilisena.

See kohalike elanike jaoks oluline küsimus ei leidnud ümarlaual vastust ning elanike muret jagas ka Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja, kes tunnistas, et ilmselt käiks see vallale üle jõu.

“Ainuüksi allesjääva betoonist objekti pidev hooldus käiks omavalitsusele üle jõu. Samas peame ka kogu ala hoidma sellises kujus, et kohalik elanik, turist ja kalamees saaks ja tahaks siia tulla. See aga nõuab suurt ressurssi. Kui läheme seda teed, et paisjärv likvideeritakse ja elektritootmine lõpetatakse, peab olema selge, kes hakkab seda uut keskkonda hoidma ja hooldama. Et ei juhtuks nii, et mõne aasta pärast tõdeme, et seal on vaid padrik ja võsa,” ütles Umboja.

Ümarlaual osalenud olid siiski üksmeelel, et selleks, et jõuda õige otsuseni, mis arvestaks kõikide osapoolte huvidega ja keskkonnaga laiemalt, tuleb teha koostööd ning arvestada kõikide osapooltega.

Jägala jõel asuv Eesti suurim Linnamäe hüdroelektrijaam alustas elektrienergia tootmist 1924. aastal. Kompleksi projekteerija oli Soome insener-professor Axel Verner Juselius ja see tunnistati tolle aja kauneimaks tööstusrajatiseks. 1941. aastal õhkisid taganevad Nõukogude väed hüdroelektrijaama hoone, kuid Jägala jõel asuva paisu täielik õhkimine ebaõnnestus. Eesti Energia taastas Linnamäe hüdroelektrijaama 2002. aastal ning jaama hoone sai tagasi 20. sajandi algusaegse välisilme. Tammi kohale ehitati üle jõe ulatuv rippsild ja avati juurdepääs paisule kõigist selle külgedest. Täna on Linnamäe hüdroelektrijaama projektvõimsuseks 1,15 MW, elektritoodanguks on ca 5000-7000 MWh aastas, millest piisab 3000 Eesti perele.