Peeter Sauter: Nagu narkodiilerid
Pakub proovimiseks, et sa aru saaksid – need ei tee suurt midagi, annavad hoopis puhkust, lõdvestust, uusi mõtteid ja nägemusi. Vabastavad stressist, eks ole? Kui juurde hakkad tahtma, siis juba ostad.
Nojaa, ma olen koolipõlves saanud ka sporti teha ja teatris käia ja raamatuid lugeda algul tasuta. Ja ennäe, varsti hakkasin juurde tahtma. Sest raamatud pakkusid puhkust, lõdvestust, elamusi ja vabastasid stressist. Lühidalt – tegid õnnelikuks.
Et nad vabastasid mu ihus hulga endorfiine, mis võivad olla tugevamatoimelised kui mõni looduslik mõnuaine, tol ajal mulle kohale ei jõudnud.
Kõige intensiivsem oli loomulikult armumine – algul täiesti tasuta. Ja siin on mõtlemise koht – miks loodus on välja mõelnud sellise tugeva mõnuandja, mis peaaegu vältimatult viib lõpuks suurde stressi ja hädaorgu (kui me endorfiinidest väsime ja enam tugevamat laksu ei suuda saada ning hulbime lõputus armastusepohmellis).
Aga nüüd käisin ma hambaarsti juures. Doktor nentis järjekordselt, et seda surnuaeda mu suus elustada ei ole võimalik, aga mõned uued hauasambad võib püstitada. Ma olin sellega rahul.
Taas kord poolesajaeurost arvet ohates tasudes jäi mu pilk kirjakesele seinal.
Seal oli jutt, et kui sa vajad antidepressante, aga pole leidnud neid, mis aitavad, võid tulla uuringule, kus sa saad proovida mitmeid, ja mitme kuu jooksul, et leida, mis sulle leevendavalt mõjub. Ning kontaktisiku telefoninumber. Hm, mõtlesin ma, päris hea diil. Jäin kõhklema, kas number oma telefoni sisse toksida.
Miski hoidis mind tagasi.
Ehk see, et olen kuulnud, kui palju antidepressandid maksavad. Miks mulle neid tasuta pakutakse? Et mind aidata?
Lõug tuimestavast süstist ikka alles viltu ja mokk nii töllakil, et kui ma apteegist topsi vett palusin ja seda ettevaatlikult jõin, oli tunne, nagu nõriseks suurem osa veest mööda lõuga alla – tuimestatud suu ei pea seda kinni.
Kodu poole kärutades jäi antidepressandiuuring mind kummitama. Meenus, et Inglimaal tundsin selli, kes teenis mõne aja elatist sellega, et laskis Manchesteris enda peal uurida medikamente. Mis need olid? Vist samuti rahustid. Seal, ennäe, maksti sellise asja eest isegi tasu.
Kui ma ääri-veeri kodus teema üles võtsin (teades, et meie pereski pole antidepressandid võõras kraam), noogutas naine sügavalt, et jah, täpselt nii ongi. Tema sõbranna oli taolise kuulutuse peale liimile läinud, sest kasutab antidepressante nagunii.
Pool aastat oli siis hea elu. Tasuta ravimeid oli võimalik kugistada kamaluga ja isegi sigarettide peale kulus vähem raha.
Kui pool aastat magusat elu hakkas läbi saama, siis stress aga suurenes, sest selge oli, et uuele tasuta ravi kuurile ennast registreerida ei õnnestu ja nüüdseks on vajalike antidepressantide kogus harjutamisega kasvanud, kuid nende ostmiseks apteegist, mis müüb nendesamade ravimitootjate kraami, ei ole raha.
Ma ei usu, et too tüdruk muutus nii desperaatseks nagu mõned rahahädas narkomaanid ja otsis illegaalseid teid, et ravimiraha leida. Ometi tundub see muster narkomaani elu sarnane. Kui just lohutab see, et nood stressileevendajad on legaalsed (aga mitte odavamad kui narko).
Ma ei välista, et mingil hetkel jõuab mõni kasutaja ka antidepressantidest võõrutamise ravile. Kus talle omakorda pakutakse antidepressantide malbemaid asendajaid – algul tasuta.
Kas armastusest ravimise kliinik ka kuskil püsti on pandud, ei tea ma samuti. Küllap seda nimetatakse tavaliselt lihtsalt hullumajaks.
