Põllumajanduse ja mesinduse vahel peaks valitsema tasakaal
Nii ajakirjanduses kui ka tavainimeste kõnepruugis nimetatakse taimekaitset tihti mürgitamiseks.
Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna juhataja Martin Minjajev kirjutas 2012. aastal Maablogis: “Provotseerimiseks kasutan võimalust nimetada taimekaitsevahendeid taimedele mõeldud ravimiteks ja nende kasutamist taimede ravimiseks.” See ilmestab hästi taimekaitsevahendite eesmärki ja näitab, miks neid ei ole õige nimetada mürkideks.
Enne turule laskmise loa saamist läbivad kõik taimekaitsevahendid põhjaliku hindamise, mille käigus hinnatakse nende füüsikalis-keemilisi, toksikoloogilisi ja ökotoksikoloogilisi omadusi, nende looduses käitumist ja levikut, võimalikke jääke toidus ja mõjukust.
Selle eesmärk on, et turule ei jõuaks inimesele või keskkonnale ohtu põhjustavad taimekaitsevahendid ning viia taimekaitsevahendite nõuetekohase kasutamisega kaasnevad riskid keskkonnale ja inimesele miinimumini.
Kes veel söövad meie toitu?
Põllukultuure ohustavad mitmed taimekahjustajad − umbrohud, kahjurid ja haigused, mis halvendavad nii saagikust kui kvaliteeti.
Üks ohtlik kvaliteeti mõjutav tegur on mükotoksiinid. Kui mahepõllumajanduslik tootmine eksisteerib väikeste saarekestena tavatootmise vahel, ei pääse paljud taimekahjustajad ja mükotoksiine tootvad hallitusseened massiliselt levima ning ka mahepõllumajanduslikud taimekasvatussaadused vastavad nõuetele.
Tänu tänapäevastele puhtimisvahenditele oleme unustanud ajad, mil teraviljakultuuridel vohasid nõgihaigused, mis häirisid nii elanikkonda kui põllul töötavaid inimesi, põhjustades raskeid kopsuhaigusi ning muid terviseprobleeme.
Näiteks 1975. aastal saadeti varumispunktidest tagasi üle 500 tonni talinisu, kuna see oli tugevalt saastunud kõvanõega ja varumisettevõtetel oli keelatud seda vastu võtta. Sellise nõgedest saastunud vilja loomadele söötmisel jäid näiteks sead ilma harjasteta ning järgnesid muud tervisehädad.
Eestis oli ka juhuseid, kus niisugust vilja veeti metsa alla ning seal söömas käinud metssead ja teised sõralised ümbruskonnas surid massiliselt. Nüüdseks on probleem tänu puhtimisvahenditele lahendatud.
Arvamus, et külvates keemiavaba puhtimata vilja ja kasutamata kasvuaegseid taimekaitsevahendeid, saame hea ning tervisele ohutu saagi, ei vasta tegelikkusele. Taimekaitsevahendid on välja töötatud olude sunnil ja aitavad lisaks saagikuse suurendamisele muuta toidu ka ohutumaks.
Aegade jooksul on muutunud meil kasvatatavate kultuuride valik. Selles on arvestatav roll ka taimekaitsevahenditel. Näiteks oli eelmisel aastal rapsi kasvupind, mida statistikaameti andmetel hakati Eestis kasvatama 1988. aastal, 86 100 ha ja aastal 2009 koguni 98 200 ha.
Raps on kultuur, mida ohustab kohe pärast tärkamist maakirp, kelle kõige tõhusamaks tõrjeks on seemnete puhtimine, ja õitsemise alguses hiilamardikas, keda on raske tõrjuda ilma keemiliste taimekaitsevahenditeta. Rapsi ohustavad ka mitmed taimehaigused, millest ohtlikemad on valgemädanik ja ristõieliste mustmädanik ehk fomoos.
Haiguste tõrjeks on parim viljavaheldus, kus rist- ja liblikõielisi ei kasvatata järgmise 5–6 aasta jooksul. Alati pole see aga võimalik ja siis on taas abiks taimekaitsevahendid.
Erinevalt looduslikest kooslustest, kus kasvavad koos paljud taimeliigid, on põllul üks domineeriv taimeliik. See asjaolu muudab põllu paljudele taimekahjustajatele soodsaks paljunemiskeskkonnaks.
Taimekahjustaja, mille peremeestaimeks kasvatatav kultuur on, omab põllul soodsat toitumis- ja paljunemiskeskkonda ning võib seega lühikese ajaga massiliselt levida ja tekitada arvestatava saagikao või jätta põllumehe saagist sootuks ilma, kui õigel ajal ei piirata kahjustaja levikut taimekaitsevahenditega.
Ära tee keskkonnale kahju
Kui võrrelda taimekaitset meditsiiniga, siis mõlemas kehtib põhimõte: ära tee kahju.
Niisiis tuleb arvestada ka taimekaitsevahendite kasutamisega kaasnevaid ohte.
2013. aastal laskis põllumajandusamet analüüsida viies mesilas hukkunud mesilasi ja kõigil juhtudel osutus mesilaste hukkumise põhjuseks taimekaitsevahendi toimeaine dimetoaat.
Seda toimeainet sisaldavatest vahenditest on Eestis turule lubatud kaks toodet − Danadim 40 EC ja Perfekthion 400. Kolmel juhul tuvastati, et vahendit oli kasutatud rapsil hiilamardika tõrjeks, mis ei ole aga lubatud.
Inimese ja keskkonna kaitse tõhustamiseks võttis Euroopa Parlament 2009. aastal vastu direktiivi, millega kehtestatakse pestitsiidide säästva kasutamise reeglid. Nüüdseks on direktiiv Eestis üle võetud ja üks olulisemaid dokumente selle rakendamisel on põllumajandusministri käskkirjaga kinnitatud taimekaitsevahendite säästva kasutamise tegevuskava aastateks 2013–2017.
Tegevuskava näeb ette meetmed nii taimekaitsevahendite kasutajate kui ka üldsuse teadlikkuse tõstmiseks, taimekaitsevahendite säästva kasutuse ja integreeritud taimekaitse edendamiseks ning taimekaitseseadmete tehnilise kontrolli tõhustamiseks.
Taimekaitseseadus paneb taimekaitsevahendite professionaalsetele kasutajatele kohustuse järgida integreeritud taimekaitse põhimõtteid. See on taimekaitse hoolikas hindamine ning sellele järgnev taimekahjustajate arengu tõkestamine nii, et oht inimese tervisele ja keskkonnale oleks minimaalne.
Kuidas põllukeemiat säästlikult kasutada?
Alustada tuleb taimekahjustajate levikut ennetavate abinõudega, mida saab osaliselt teha juba külviplaanide koostamise ajal. Seejärel tuleb teha vaatlusi põllul või kasutada üldisi kahjustajate leviku andmeid. Alles siis, kui kahjustajate levik ohustab kasvatatavat kultuurtaime, võib kasutada tõrjeabinõusid.
Taimekahjustajate leviku üldiste andmete all mõeldakse taluvuslävedel põhinevaid taimehaiguste ja -kahjurite leviku tõrje soovitusi. Mõne põllukultuuri kohta on kõnealune teave olemas Eesti Taimekasvatuse Instituudi veebilehel (kartuli-lehemädaniku tõrje, rapsi-valgemädaniku tõrjevajaduse kalkulaator). Kavandatakse kogu Eestit hõlmava süsteemi loomist.
Võimalik on eri abinõude oskuslik kasutamine, mis piirab taimekahjustajate levikut.
Näiteks võib tuua haigustele ja kahjuritele vastupidavate ning umbrohtude suhtes konkurentsivõimeliste sortide kasvatamise, mullastikutingimustele vastava ning taimekahjustajate leviku piiramist arvestava viljavahelduse, hea agrotehnika – mulla vee- ja õhurežiimi reguleerimise, mullaharimise, tasakaalustatud väetamise ja muud võtted, mis tagavad soodsad tingimused kultuurtaimede kasvuks ning suurendavad nende vastupanuvõimet jms.
Kevadel Maablogis avaldatud põllumajandusministeeriumi taimekaitse büroo juhataja Evelin Hillepi kirjutise kohaselt vähenes aastatel 2006−2012 taimekaitsevahendite kasutamine Eesti põllumajanduses ligi viiendiku võrra. See näitab taimekaitsevahendite optimeeritud ja säästlikku kasutamist.
- Taimekaitsevahendeid võib nimetada taimedele mõeldud ravimiteks ja nende kasutamist taimede ravimiseks.
- Nõgedest saastunud vilja loomadele söötmisel jäid sead ilma harjasteta.
- Aastatel 2006−2012 vähenes taimekaitsevahendite kasutamine Eesti põllumajanduses ligi viiendiku võrra.
