Sõgelane, sadajalg ja muud mutukad, 17.
Eelmisel suvel juhtus naljakas ujuri eksitamise lugu. Märkasin nimelt, et mingil kombel oli see lai latakas veemardikas sattunud me kaevuäärsesse veevanni. Lebas justnagu oimetuna veepinnal. Kui teda lähemalt hakkasin vaatama, paiskus kui välk vanni põhja – kui seal liikus, siis oma pikkade tagakoibadega justnagu aerutades.
Mul hakkas vaesest loomast lausa kahju, kuna tundus, et ta on sattunud veekogudest nii kaugele. Mis kombel see toimuda sai, ei osanud sel hetkel välja mõtelda – kas tõesti kaevust koos kaevuveega... Päästmisaktsioon käis ämbri ja auto abil ning kui ujur lõpuks jõkke sulpsatas, näis see talle olevat tõeliseks kergenduseks.
Hiljem sain teada, et ujuril on kombeks peale vees elamise ka lennates rännata ja et pikemate lendude puhul võib ta vahepeal kusagile vette laskuda, et veidi hinge tõmmata.
Lollidega võib niisiis sedasi juhtuda, et tahad head teha, kuid tegelikult... Võib-olla ujur just sellest väikesest Kuusiku jõest pärit oligi, kuhu ta viisin! Sellisel juhul nurjasin ta pika tee lendamise pingutused, ja vaene loom, kui tal veel rändamisisu alles oli, pidi otsast peale alustama.
Sadajalgse jalgadest
Vana garaaž, mis nüüdseks on lammutatud, kuid milles varem oma autot hoidsin, oli jäänud nii hõredaks, et suurte vihmadega sadas katus läbi. Iga kord, kui pärast sadusid sõitu läksin, leidsin auto pealt elukaid. Garaaž iseenesest oli üldse liigirikas, seal liikus kakandeid, koibikuid, ämblikke jne, kuid autole maandusid tuhatjalgsed, kes ilmselt kusagil laevahel või lamekatuse uuretes olid endile elamispaiga leidnud. Seda juhtus tihti, nii et ühel päeval pildistasin järjekordset autole kukkunut ja hakkasin otsima, kes ta täpsemalt on.
Mulle tundub, et üldiselt nimetatakse neid paljude jalgadega olevusi sajajalgseteks ja valmis. Etteheiteid ei saa teha kellelegi, sest ega olegi kusagilt täpsemat teavet leida, kui tuhatjalgseid uurinud Juhan Vilbaste vana raamat välja arvata. See ilmus aga juba 1953. aastal.
Minul on õnneks bioloogist õde, kes mullaelustikku tunneb. Temalt õppisin, et sajajalgseid pole tegelikult olemas, vaid on tuhatjalgsed ja sadajalgsed. Vahet saab teha selle järgi, kuidas jalad nende lülilisel kehal paiknevad: igal tuhatjalgse kehalülil on kaks paari jalgu ehk kokku neli; igal sadajalgse kehalülil on üks paar jalgu ehk kokku kaks. Kehalülisid on elukatel liigiti erinev arv.
Tuhatjalgsetel ei ole tuhandet jalga, kuna neil võib, olenevalt liigist, olla 11–60 lüli (kokku niisiis maksimaalselt 240 jalga). Sadajalgsetel võib samas olla rohkem kui sada jalga. Eestis on seltse, kelle kehalülide arv on väiksem (näiteks selts Lithobius, 13–15 lüli), ja neid, kellel lülisid rohkem (näiteks Geophilus, lülisid 47–67 ehk jalgade arv niisiis kuni 134).
Seda, kui palju tuhat- ja sadajalgsete liike Eestis on, ei tea täpselt keegi, kuna ekstra neid ei uurita.
