Õpilasmalevlased olid kokku köitnud plastkanistreid, mis siis kenasti papist kesta kandsid. Edasiliikumine toimus traditsioonilisel aerutamise teel.

Suvesangarid tarvitasid alusena plasttünne ning lootsid konkurente tuulejõu najal üle trumbata, kuid seekord neil ei vedanud – tuul puhus vastassuunas ning stardis pidid tünniparvetajad kangelaslikult pingutama, et üldse kaldast minema saada.

Ränirahnude perepea piirdus animafilmist tuttava sõidukiga, kuid veeremina tarvitatavad kivirullid olid sedapuhku asendatud plekktünnidega. Vees edasiliikumise tagas entusiastlik käte ja jalgade töö.

Viimasel hetkel saabunud seakünaga võistleja õppis juba paari veemeetri järel, miks künadele tavaliselt siiski paadilaadseid veesõidukeid eelistavad. Ebakindel küna viskas peremehe kummuli ja edasi kandis võistleja pigem küna, mitte vastupidi.

Pingelise pritsimise, plärtsumise ja pingutamise järel läbisid siiski kõik ettenähtud marsruudi, keegi ära ei uppunud ning modifitseeritud kiviajasõiduk ja sellega võistleja Fred Ränirahn valiti võitjaks.