Ilu ei ole üldse enam mingi asi. Ilus kunst on üldjuhul mingi jama. Seda saab ehk müüa ja dekoratiivselt pruukidagi, aga kuidas ta saaks meid puudutada, midagi teha me hingega. Ilus kunst on jama.

Kole kunst. No seegi on jama. Iluga on ju nii … see on mingis mõttes tehtud, alati ja lõpuni juba ära tehtud. Koledusega leiab ikka veel ühe piiri, ühe sammukese, ühe nurgataguse, kus saab inimest natuke kasvatada, natuke tõugata.

Ei, ega ma arva, et kunsti ülesanne on me sisikond pahempidi pöörata. Liigagi palju kohtab seda rämpsu, mis epateerib suurte kujundite ja räpase esitusega. Näiteks filmis “Kohutav ilu” on koht, kus kunstnik, kes lõiganud endale (punaseks värvitud!) häbemekarvadesse Nõukogude Liidu vapi, jookseb peaga vastu seina. See ongi säärane naljafilm, mingis mõttes.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega