Sõideti. Bussiga muidugi, et oleks ikka odavam. Kust see raha pidi tulema, millega meie postsotsialist kapitalistlikus Euroopas hakkama saanuks!

Väikest viisi muututi aga üha jõukamaks, üha ambitsioonikamaks. Ning need, kes kord Maalehe reisi võitnud, soovisid ka kaasa sõita, olgu küll, et juba oma tasku peal.

Tipphetked olid need, kui Maalehega reisis ühel aastal kuus gruppi. Kolm gruppi sõitis bussiga kohale, teised kolm lendas nädal hiljem lennukiga järele, bussiga kohale sõitnud aga said niiviisi lennukiga koju.

Nüüd on suur reisiklubi pisut laiali pudenenud, kuuest kolm gruppi alles jäänud, aga eks ole reisimisvõimalusi sadu ning ka meie reisid kallimad. Bussiga enam kohale ei sõideta ning alla kolme tärni hotellis ei magata. 

Maalehe reisisell on aga ikka samaks jäänud. Vaikseks, viisakaks, visaks, kaasa tulevaks, vajadusel ka katsumusi taluvaks.

Nähes Bulgaarias paljudelt reisidelt tuttavaid nägusid usun, et meil saab koos olema tore. Sest meil on maailm silme ees, aga kodu südames.