Passikontroll on Euroopas alles

Maalehe reisigrupid on alati paistnud silma tohutu kannatlikkusega. Tänavu Bulgaarias ning Makedoonias ringi liikuv rühm pole erand. Pikk bussisõit ei tee raudse tervisega eestlasele veel midagi. Jõuab ta pikalt bussisõidult tagasi, traavib kohe linna peale, et mõni mälestis kogemata kombel vaatamata ei jääks.

Üks, millega paljureisinud eestlane enam aga harjunud pole, on dokumentide kontroll piiril. Aga see on täiesti olemas, näiteks Bulgaaria ning Makedoonia piiril. Selle Makedoonia, mis peab täpsustuseks lisama, et tegemist on endise Jugoslaavia vabariigiga.

Läheneme Bulgaaria suunalt. Peatume. Lähemale loivab mees, kelle olekust õhkub tunnet, et kui tal midagi üldse siin elus on, siis on see aeg.
No õnneks aega eriti ei kulugi. Pool tundi ning võime võtta järgmisse järjekorda.

Seal läheb kauem. Makedoonia peab usupüha ja kuidas iganes see ka passikontrolli kiirusele mõjub, ta siiski mõjub. Bussi tuleb viisakas mees, kogub isikutunnistused, läheb piiriputkasse. Seal algab põhjalik kontroll. Tunnike kulub märkamatult. Öö vajub vahepeal vaikselt üle kõrvade.

Kas ikka on seda pooleteisetunnist seisakut vaja, kui piiril on korraga vaid kaks bussi?

No õnneks ei hakatud veel reisikohvreid lahti harutama. Tempoga minut kohver oleks veel tunnikene lihtne liita olnud.