Ükskõik mis tõugu lihaveiste pidajatel ongi üks suuremaid muresid see, kuidas liha õigesti lõigata ning valmistada. Kui lihaveiselihast road on maitsvad, alles siis on lootust leida sellele ka rohkem tarbijaid.

Lisaks grillimisele ja lihaveisekasvatajate stiilis veiseliha-punase veini lõunasöögile arutasid šaroleesõbrad plaane ning kuulasid nõustaja Targo Pikkmetsa ja põllumajandusministeeriumi asekantsleri Illar Lemetti juttu uue perioodi toetustest.

„Simmentalile peame järele jõudma!“

Šaroleeklubi on üks neljast tõuklubist, mis mullu lihaveisekasvatajate seltsi raames asutati. Oma tõuklubi on veel Eesti herefordikasvatajatel, limusiinikasvatajatel ning aberdiin-anguse kasvatajatel.

Eestis on jõudluskontrolli andmetel pisut üle 4000 šarolee tõugu veise, 52 kasvatajat ning 76 karja. Arvukuselt on see tõug Eestis viiendal kohal. Eespool on aberdiin-angus, limusiin, hereford ja simmental. „Simmentaliel peame järele jõudma!“ püstitab Kruusimägi eesmärgi.

Eesti suurimad šaroleekasvatajad on Hannora OÜ, Ohtla Lihaveis OÜ, Teesoja OÜ, Toomjürker OÜ, Uus Allikmäe OÜ, Vajo Farm OÜ ja Viskla Farmer OÜ jmt.

„Tegelikult on šaroleesid kindlasti rohkem kui klubile teada, kuid paari-kolme looma omanikke registrid ei peegelda,“ arvab klubi juhatuse liige Mariliis Vahar, rõhutades, et seltsile on iga loom tähtis – ka siis, kui ta elab mingit teist tõugu karjas. Selliseid karju kindlasti on, sest šarolee on hea ristamistõug.

Miks klubid, kui selts juba on?

„Tõuklubide põhiülesanne on koondada lihaveisekasvatajaid, kes tunnevad rohkem poolehoidu ja huvi just ühe tõu vastu. See ei tähenda muidugi, et karjas ei võiks teisi tõugusid olla. Oluline ei ole ka, kui palju on loomi karjas või kas kasvatatakse puhtatõulisi või ristandeid. Tähtis on infovahetus ja omavaheline suhtlemine,“ kirjutatakse lihaveisekasvatajate seltsi kodulehel.

Oluline on ka tõupõhiste teadmiste omandamine, infovahetus (tõuloomade müük, ost, tõupullide vahetus jms), koostöö loomade ostul ja müügil, kogemuste vahetamine ning ühiste eesmärkidega sõpruskonna loomine.

„Lihaveisetõud on väga erinevad,“ selgitab Vahar. Erinevused on suured eelkõige söötmises: kui ekstensiivsed tõud, nagu šoti mägiveis, hereford ja aberdiin-angus, kosuvad hästi ka rohumaal, siis intensiivsed tõud, eelkõige šarolee, aga ka akviteeni hele, simmental ja limusiin, vajavad kvaliteetse liha kasvatamiseks korralikku lisasöötmist. Samuti on koos parem muretseda head tõumaterjali.

Kuna lihaveisekasvatuse teadmisi on Eestis kogutud napilt kümme aastat, on palju õppida välismaalt. Ka reisideks ja tõumaterjali otsinguiks on erinevate tõugude pidajatel erinevad huvid.

Siiani on enim veiseliha promonud MTÜ Liivimaa Lihaveis, mis koondab herefordi aja aberdiin-anguste ehk siis rohumaaveiste kasvatajaid. Nende eestvõttel kuulutati oktoober veiselihakuuks. Šaroleeklubi pani veiselihakuule oma üritusega aga uhke punkti.

Mis loom on šarolee?

Šarolee on üks vanemaid Prantsusmaalt pärit tõugusid. Tõendid selle kohta, et selline valge lihaveis eksisteeris, ulatuvad juba aastasse 878. Algselt on tõug aretatud Charolles´i ümbruskonnas Kesk-Prantsusmaal. Kui selle tõu aretaja, farmer Claude Mathieu oma elukohta vahetas ja karjaga Nievre provintsi elama asus, sai see tõug vahepeal tuntuks ka Nivernais´i nime all. Esimene tõuraamat koostati 1864. aastal. Kaasajal on see väga levinud tõug, mis on avaldanud maailma lihaveisekasvatusele lühikese aja jooksul tohutut mõju, eriti USA-s.

See on suure kasvuga reeglina valget või kollakaskreemjat värvi tõug. Loomadel on lühike ja lai pea ning lihaselised jalad. Ajaloo jooksul o neid kasutatud ka veoloomadena.

Šaroleesid on nii sarvedega kui nudisid. Suhteliselt väike on söödakulu massi juurdekasvu ühiku kohta. Väga suur on aga kasvuintensiivsus. Sobivad hästi ristamiseks. Liha rasvasisaldus on suhteliselt väike.

Tõuklubid
14. veebruaril 2013 loodi Herefordiklubi.
3. aprillil 2013 loodi Šaroleeklubi.
28. mail 2013 loodi Limusiiniklubi
6. detsembril 2013 loodi Aberdiin Anguse klubi