Viis senti, mille valitsus igale põlevkivitonnile juurde keevitas, tundub olevat sääse s… suures väinas.

Kuid nii on vaid pealiskaudsel vaatamisel. See “mõni sent” tähendab põlevkivi suurimale kasutajale Eesti Energiale aastas 70 miljonit eurot. Kümne aasta pärast aga lausa 120 miljonit. Veel eelmisel nädalal näitasid riigiettevõtte rehkendused, et elektri tootmine muutub majanduslikult kahjulikuks 2021. aastal, ent nüüd räägitakse juba 2019. aastast.

“Kui nafta hind veelgi langeb, tuleb elektri tootmise lõpetamise aeg veelgi lähemale,” tunnistab riigifirma juhi strateegianõunik Jaanus Arukaevu.

See aga tähendab kaevanduste sulgemist ja seda, et meeleheites kaevurid tulevad tänavatele.

Paari päeva eest Eesti Energia peakorteris istudes tabas mind tõeline masendus. Sain aru, et ettekujutus tarkadest valitsejatest on kahjuks petlik. Parteipilet ei pruugi kainet mõistust anda, elukogemusest ja analüüsivõimest rääkimata.

Kuidas on võimalik, et riik jääb ettevõtjate murede suhtes kurdiks?

Kuidas on võimalik, et isegi riigile saba ja sarvedega kuuluva ning riigieelarvet nuumava ettevõtte ajutrusti kuulda ei võeta?

Hoolimata sellest, et nii rahandus- kui majandusminister hoiatavad mõtlematu tegevuse eest, surub keskkonnaminister asja ikkagi läbi.

Otsustage ise.

“Olukorras, kus keskkonnatasude määramise alused vajavad muutmist ning sellega kaasneb vajadus muuta keskkonnatasude suurust ja reeglistikku, ei anna pikaajaliselt fikseeritud keskkonnatasu määrad ettevõtjatele õigus- ja investeerimiskindlust. Vastupidi, sellises olukorras tasumäärade kehtestamine kümneks aastaks tekitab vastuolulise signaalina investoritele veel suuremat ebakindlust. See külmutab edasised investeeringud, mis seab ohtu nii töökohtade lisandumise kui ka maksulaekumise suurenemise.” Nii kirjutas 10. novembril rahandusminister Maris Lauri keskkonnaministrile.

Minister Urve Palo on samal kuupäeval saatnud keskkonnaministrile kirja: “Pikaajaliselt fikseeritud ressursitasu määrad on põlevkivitööstusele pigem riskiallikaks ja see pärsib uute investeeringute tegemist.”

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus teatas aga 13. novembril: “Keskkonnatasude paikapanek kümneks aastaks annab esmakordselt pikaajalise kindluse ettevõtjatele.”

Mida selle peale öelda?

Asjast kumab läbi Taavi Rõivase ajutise valitsuse stiil. Mis kord pähe on võetud, see viiakse iga hinna eest, kas või vägisi ellu.

Hakatuseks kooseluseadus, mille vastu suurem osa Eesti rahvast oli.

Seejärel töövõimereform, mille vastu nii pimedad kui kurdid, liikumis- ja vaimupuudega inimesed, nende hooldajad jpt häälekalt ning korduvalt astusid.

Nüüd siis – keskkonnatasude tõstmine.

Kas tõesti niimoodi astumegi “julgelt edasi”?