Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut.

Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg.

Töö on keelatud

Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Eriti keelatud oli ketramine ja jahvatamine. Mõlemad tegevused on seotud päripäeva liikumisega, mistõttu neid on seostatud päikese liikumisega. Rangelt oli keelatud puude raiumine ja nende kojutoomine.

Algas pühadetoitude valmistamine, mis kestis jõululaupäevani. Valmistati vorste, leiba ja Põhja-Eestis õlut. Toomapäeval minevat Toomas tõrde – õlu läheb käima ja teda saab palju. Mõnes kihelkonnas oli aga enne toomapäeva ja toomapäeval õlletegu keelatud – sest see ei lähe käima või rikub Toomas selle.

Seapea söömisega tagati sigade edenemine. Toomapäeva juurde kuuluvad pähklid ja õlu.

Tahma-Toomas majast välja

Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk, mis on pimeduse varjus viidud teise peresse.

Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati ta siis uksest välja.

Tavaliselt rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse taha ja märgistas pere, kelle ukse tagant ta uusaastahommikul leiti.
Enamasti sümboliseerivad sellised nukud personifitseeritud ebaõnne, mis tuleb viia majast või külast eemale või koguni metsa.

Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse.

19. sajandi lõpuks oli enamik nukkude ja kujudega seotud tavasid muutunud meelelahutuslikeks ja sellistena elas osa neist meedia õhutusel 20. sajandi teise pooleni. Uue rakenduse leidsid õlekujud ja -nukud 20. sajandi lõpul aastavahetuse kaunistuste ja kuuseehetena.

Allikas: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid