Eks ikka kipub nii olema, et põliselanikud peavad enda ümber olevat elukeskkonda niivõrd enesestmõistetavaks, et selle varjatud imede defineerimine tuleb neilegi üllatusena.

Tänaseks on kaevandaja innukus olulisel määral raugenud seoses Riigikohtu otsusega , mis senise protsessi peatas. Selle järgi tuvastati loamenetluses olulisi minetusi, kuid lõplikult pole kaevandusoht siiski kadunud. Nimelt on kaevandaja pärast Riigikohtus lüüasaamist esitanud menetluse uuendamise taotluse, tuginedes enam kui kaheksa aasta vanustele uuringutele.

Kaheksa aastat on ühes protsessis väga pikk aeg ja paljud teadaolevad keskkondlikud aspektid sootuks teistsugused ja laiemalt tõlgendatavad. Nimelt ei vaadeldud kaevanduse KMH läbiviimisel planeeritava ala looduslikku kooslust süvitsi. Nenditi vaid üldsõnaliselt, et tegemist on “raieküpse metsamassiiviga”. Kuna küla põhijõud viimasel viiel aastal oli suunatud kaevandusdokumentide juriidilisele analüüsile ja kohtuskäimisele, siis vahevõidu saabumine andis hingetõmbehetke ja võimaluse küsida – kuidas edasi? Üks asi, mis sai aga väga selgeks, oli see, et formaaljuriidilistes vaidlustes on tõejumalanna üsna pime ja kaalukausside vajumine ühele või teisele poole väga hapra tasakaalu küljes. Seega jõuti äratundmiseni, et liikuda tuleb nii-öelda “lindude ja liblikate” otsimise suunas. Ja mitte üksnes otsimise, vaid ka teadusliku defineerimise suunas. Külaseltsi fookuse nihutamine osutus aga üsna keerukaks, sest kaardistatav ala oli ülimalt suur ja oskusteave napp.

Üksiku lille ja liblika fikseerimine käimasoleva õigusvaidluse mastaabi juures ei pruugi anda vajalikku tulemust. Kuid õnneks leidus külal häid nõuandjaid, kes andsid suunise vaadata juba teostatud keskkonnauuringuid EELISe ehk looduse keskkonnainfo kodulehelt aadressil http://loodus.keskkonnainfo.ee/.Esimesel hetkel ei tulnud planeeritava ala kohta internetiotsingute tulemusena välja olulist ja põrutavat infot, kuid asi selgines, kui sai tehtud paar telefonikõnet kodulehte haldavasse Keskkonnaagentuuri. Nimelt öeldi meile sealt, et tundlik keskkonnainfo ei saagi olla “hõlpsasti” guugeldatav, kaitsmaks võimalikke hapraid kooslusi kurjade vandaalide eest.

Selleks, et vajalik info välja tuleks, on vaja esitada Keskkonnaagentuurile teabenõue ja põhjendada info hankimist. Leiame, et selline riiklik hoiak on igati õigustatud, sest eks ka meie võitlustes, kui sai viidatud alal kasvavale karukellale, järgnes viidatud koha kiire üleskaevamine ja taimekoosluse hävitamine võimaliku kaevandaja poolt.

Kuid teabenõude korras väljastatud infokihid olid küll midagi rohkemat, kui vaid formaalne info. Nimelt selgus, et Ruu metsas on Natura looduskooslus ja Euroopa keskkonnaagentuuri andmebaasi kantud vääriselupaik, ala on loetud Põhja-Euroopa boreaalseks metsamassiiviks ja selle sees leidub unikaalseid lääne-taiga metsatüüpe. Metsa sees on hulgaliselt allikaid, mis on Veedirektiiviga kaitstavad ja mille ümbruses on rohkelt kalmuseid ehk võhumõõku. Alal elab Jägala põhja nahkhiir, Kodasoo suurkõrv ja veelendlane ning konnakotkas. Mainitud sai juba ka aas-karukell ehk pulsatilla pratensis, millest suurem osa on siiski alles ja metsakülastajatele nautimiseks leitav.

Lisaks läbib Ruu metsa Jõelähtme Matka ja Rattaklubi Singel poolt maha märgitud matkarada, mille vonklemine üle ooside, läbi põlispuudega palistatud metsamassiivide annab silmad ette nii mõnelegi tavalisemale ja tihemini külastatavamale matkarajale.

Ruu küla plaanib alustada diskussioone RMK-ga, kellele planeeritud kaevandusalal paiknev põlismets kuulub. Soovime juba sisse sõidetud matkaraja korrektselt märgistada ja avalikustada, sest hetkel on see müstiline matkarada avastatav vaid neile, kes teavad, kust otsida.

Tuginedes looduslikele leidudele, on Ruu küla oma elukeskkonna kaitsmisel liikumas formaaljuriidilisest õigusvaidlusest sisulise looduskaitse suunas ja taotleb hetkel Keskkonnaministeeriumist Ruu metsa alale maastikukaitseala loomist, tuginedes teabenõude korras välja nõutud keskkonnainfole.

Arvestades kaevanduse uuringute vanust, oleme kindlad, et ei kaevandajale, ega ka ametnikele, kes kaevandustaotlust limiteeritult formaaljuriidiliselt ja seadusesättest tulenevate kohustuse raames menetles, polnud kaevandust Ruu metsa lubades sealsetest looduslikest taimedest teadlikud. Kuigi ametniku eetika eeldab hoolsuskohustust, on meie õhukese riigiaparaadi puuduseks piisava süvenemisvõimekuse defitsiit.

Ruu küla on sellega leppinud ja teinud ametnike eest ise suure osa tööd ära, kuigi paneb imestama, et miks kaevandusluba andes ei viitsitud läbi viia rutiinset kontrolli keskkonnainfoportaali kaudu. Eriti kõnekad on Natura varinimekirja kaardikihid, mis näitavad kogu Ruu metsamassiivi ala Natura väärilisena. Varinimekirja sisu kohta päringuid tehes saime infot, et kuna Natura alade suurus igas EL liikmesriigis oli protsentuaalselt ette määratletud, siis pandi üle Eesti võimalike Natura alade inventariseerimise käigus mõnevõrra rohkem alasid nimekirja kui tegelikkuses vaja. Kuna paralleelselt algas Ruus ka kaevanduse algatamise protsess, jäigi tegelikult väärtusliku Natura alana defineeritud Ruu mets nimekirjast lihtsalt välja.

Ruu küla oli ja on käimasoleva õigusvaidluse raames seisukohal, et 8 aasta taguste uuringute pinnal välja antud kaeveluba ei arvesta hilisemate keskkonnaleidudega ja kogu loa menetlusprotsessi tuleb alustada otsast peale. Eelkõige selleks, et uut KMH programmi koostades võetaks arvesse uuringute lähtepositsioonina mitte vaid “raieküpse metsaga”, vaid ka vääriselupaikade, nahkhiirte, lääne-taiga metsakoosluse, allikate ja loopealsete niitude ning Natura kooslusega.