Nelico puidutööstus - kolme venna lugu
“Nelicos on kokku 40 töökohta, töötajad tulevad ümberkaudsetest küladest, Raasikult, Kostiverest, Kallaverest, Ülgasest, Haljavast ning ka Lehtsest ja Keilast. Üritame tellimustega hakkama saada nii, et uusi inimesi palju tööle juurde ei võta, sest turg võib olla kõikuv. Masu ajal me töötajaid ei koondanud, vaid korrigeerisime graafikut ning töötasime neli päeva nädalas. Tegime töönädala lühemaks, säilitasime töökohad ja inimestel jäi leib lauale. Muutustega tuleb pidevalt kohaneda. Uue tõusuga saime hästi kaasa minna, sest kogenud ja väljaõppinud inimesed ei vaja täiendavaid koolitusi ja väljaõpet. Ega see töö nii lihtne ka ei ole, et võtad peotäie naelu ja sületäie laudu ning lööd haamriga kokku”, räägib Nelico tegevjuht, noorim vendadest Urmas Mägi.
Mõned ütlevad, et sugulaste ja sõpradega koos äri ajada on riskantne, ebaõnnestumise korral saavad kõik head suhted ära rikutud. Sellepärast küsin, kas vendadel on ikka hea koos ettevõtet pidada ja asju ajada?
“Omad miinid sellel väljal on – kui firmal läheb hästi, siis on kõik sugulased rahul. Tülid võivad tõusta siis, kui raha jääb liiga palju üle. Meil seda muret ei ole olnud, mis ühest küljest on ju hea,” vastab Urmas rõõmsalt.
“Vend Vahur pidas vahepeal talu, meelitasime teda ja lõpuks ta liitus meiega. Temast on suur abi, paneb hommikul siin kõik asjad liikuma. Minu poeg Marten on lõpetanud rahvusvahelise majanduse ja ärijuhtimise eriala. Lapsed on meil pidevalt siin abiks käinud. Kui pidime kõik samal ajal paariks nädalaks ära sõitma, siis Marten pidas kenasti vastu. Minu ja Vahuri tütred tegelevad oma ettevõtlusega ,nad toodavad eestimaist looduskosmeetikat. Ajaveskis on need tooted müügil,” pajatab Urmas.
Tegevjuht Urmas Mägi teeb ettepaneku teha ettevõttele tiir peale. Kui teinekord arvatakse, et ärimees salatseb, siis Urmasest jääb otse vastupidine mulje– ta on otsekohene, avameelne ning heatujuline. “Pilti võid teha igalt poolt, meil ei ole midagi salastatud,” naerab Urmas.“ Olen omal ajal õppinud ehitusinseneriks ja töödejuhataja olnud, kuid praegu ei söandaks küll ehitust juhtida,” lisab ta.
“Toormaterjali ostame Eestist ja Lätist, valmistoodangu saadame Soome, Norrasse ja peamisele kliendile Fääri saartel. Fääri saarte nimetus tähendab lambasaari, sest lammas on nende saarte sümbol ja vapiloom. Saared on mägised ja järskude kaljurannikutega, puid seal ei kasva ja peamiselt püütakse seal kala. Meie klient toodabki tarnitud materjalist tuhandeid aluseid kalatööstustele Fääridel.
Kokkuvõtteks – pool toodangust läheb eksporti ja teine pool jääb Eestisse. Me tegutseme pealinna lähedal, majanduse tuiksoonel, saame kõiki kliente kiiresti teenindada,” räägib Urmas.
Jalutame Urmase ja Villuga läbi terve kahe hektari suuruse tootmisala. Erinevates mõõtudes valmistatud ja ladustatud kaubaalused ei ole enamasti tüüpsed, vaid tehtud eritellimusel.
Päevas võib üks mees kokku panna paarsada kaubaalust. Peamiselt toodetakse erimõõdulisi väikseid partiisid.
“Suurele elektroonikafirmale teeme üsna ebatüüpilisi kaubaaluseid. Firma saadab meile joonised ja töömehed teevad nende järgi alused valmis, meie töölised on taibukad,” räägivad Urmas ja Villu.
Kuna on lõunapausi aeg, siis astume hetkeks sisse ka hubasesse puhketuppa, kus laual aurab suur pott supiga. Tööandja poolt on ette nähtud tasuta lõunasöök. “Supi keedab meil alati Eve, meie seltskonna hing ja ametiühingu esimees,” teatab Urmas.
Mulle annab Eve kindla korralduse: “Ja sina pane lehte kirja, et Nelico on kõige parem tööandja, palgapäev on alati kindlal päeval ja raha saab. Tänapäeval on see väga oluline. Töö konti ei murra. Bussitransport tööl käimiseks on hea, ilusa ilmaga võib ka jalgsi tulla ja minna.” Kaubaalus ehk alus on kauba transportimiseks ja ladumiseks mõeldud kindlates mõõtudes alus, raam või toestik.
“Libisev graafik on hea, peaasi ju, et töö oleks tehtud. Kui kellelgi on hommikul vaja kusagil asjaajamistel käia, siis tehakse õhtupoole oma norm ära,” täpsustab Urmas.
Saekaatrisse ostetakse leht- või okaspuu ümarpalk, saetakse parajasse mõõtu, mis edasi läheb kuivatisse ja töötlemisse.
Saekaater on sisse seatud Haljava tee äärde endisesse lauta: saagimine, järkamine, freesimine– ei mingit raketiteadust. Silotornidele võiks ka veel mingi otstarbe välja mõelda.
Kogu puit läheb kasutusse, üle jääv saepuru läheb lauta allapanuks, pinnud küttepuudeks. Möödunud aastal oli Nelico käive 2,6 miljonit eurot,2007. aastal aga 42 miljonit krooni.
Saeveskis on korraga tööl kaheksa meest. Brigadir Vadim Pronin teritab parajasti saagi, ta on omandanud selle kunsti siinsamas.
Välissuhtlus on Urmase rida. Ütleb, et suurte tegijate kiiluvees on väikesel firmal kergem, kui ise hakata kõiki turge otsima. Huvi Nelico toodangu vastu on pidevalt olemas, alapakkumisi ei võeta ja odavat masstoodangut võimalusel välditakse.
“Meil on neli töökeelt: vene, eesti, inglise ja soome. Keeleoskus on hädapärane, ainult kahe keelega ei tee siin midagi ära. Ettevõtte käivitamine oli nii raske, et ma ei taha esimest kolme aastat meenutadagi: tühjalt kohalt alustada pole just kerge. Risk oli suur.
Puitaluste idee andis üks Rootsi soomlane. Alles 1999. aastal saime korralikult jalad maha. Me ei ole suuri laene võtnud ja pangahärrasid orjama ei pea. Eks tulevik näitab, mida edasi teha ja kuhu areneda.
Raha kõhu alla kokku kraapimine ei saa olla elu eesmärk, tervist ja aega selle nimel kulutada ,et võimalikult palju asju osta, ei ole mingit mõtet. Tähtis on, et lapsed koolitatud, katus pea kohal ja tervis korras. Oleme kõik kolmekesi juba ka vanaisad. Koorilaul on tore vaheldus, sportida tuleb, liigutamine hoiab vaimu värskena.
Me oleme palju reisinud, vaatad maailma siit- ja sealtpoolt, aga kodus on ikka kõige parem. Rõõmuga tuleb minna tööle ja rõõmuga koju. Kui nii on, siis on elu ilus,” võtab Urmas Mägi jutu kokku.
Urmas laulab Inseneride meeskooris tenorit, Villu bassi, kolmas vend on ka laulumees. Puidukuivati juures teeme Mägidest ühispildi. Kontorist kutsutakse välja pildile ka Sirje Mägi ja Urmase poeg Marten Villu, Vahur ja Urmas ütlevad ühest suust, et Nelico tööinimesed, kes suhteliselt rasketes tingimustes on vastu pidanud, pälvivad vaid kiidusõnu
