See oli veebruaris 2012, kodust koduni kaks nädalat. Tšiili Antarktika ekspeditsioon kutsus mind tutvuma nende ja teiste riikide jaamade ning uurimisvõimalustega Kuningas Georgi saarel, mis üsna mandri lähedal ja loetakse selle osaks. Lend Punta Arenasest sinna kestis kaks tundi. See oli põhiliselt tšiili kooliõpilaste, parimate Antarktika tundjate ekskursioon, mille käigus oli minul võimalik koguda ka mullaproove keemilisteks ja mikrobioloogilisteks analüüsideks. Vajan neid, hindamaks järvede valgalade mõju järvede ökosüsteemidele.

Auhinnad on toredad asjad ja juubelid on ka. Te ju nõustute minuga, et 10 on ilusam number kui 9, jääb paremini meelde?

Pole see 9 nii kehv midagi − näiteks üheksa korda mõõda, üheksavägine jne. Muidugi, ega kümnenda ekspeditsiooni vastu ole ka kõige vähematki…


Teie esimene ekspeditsioon Antarktikasse oli 42 aastat tagasi. Kas selle aja jooksul on Antarktikas midagi ka muutunud? Arvestades seda, kui palju räägitakse kliima soojenemisest… See manner peaks olema juba üles sulanud.

Huvitaval kombel mõjuvad Antarktikas inimkonna poolt atmosfääri paisatavad kahte tüüpi ained – kasvuhoonegaasid ja freoonid – Antarktika kohal teineteisele vastu sääraselt (sellest lähemalt raamatus “Imekaunis Antarktika”), et mandri suuremas idaosas olulist soojenemist pole märgatud, kuid väiksem lääneosa on üks kiiremini soojenevaid alasid Maal. Seal murduvad mandri küljest lahti suured merel ujuvad jäälaamad ja teevad sellega teed mandriliustike merrelibisemisele. Praegu annavad Gröönimaa ja Lääne-Antarktis kumbki ca 0,3 mm üldisest ookeanitaseme tõusust 3 mm aastas, kuid see kiireneb ja aastaks 2100 ennustatakse maailmamere tõusu umbes 1 m. Igaüks võib arvata, mida see tähendaks näiteks Pärnule ja Haapsalule.

Loe täispikka intervjuud Enn Kaupiga Põhjarannikust.